Mul saab kohe varsti juba kuu aega Islandil, no täitsa lõpp. Sellist tunnet küll ei ole absoluutselt, et juba nii kaua siin olnud olen.

Mõtlesin, et äkki teen kuu möödudes mingi väikse tagasivaate ka väljaminekute kohalt. Nad ei ütle küll suurt midagi, sest mu väljaminekud on olnud ülimalt ebaregulaarsed – alguses käisin näiteks pea iga päev poes, sest mul lihtsalt polnud midagi kodus. Noh et tahad võileiba, siis kebi aga heaga poodi, osta leiba, määret, vorsti ja kurki, sest sul ühtegi asja neist kodus just pole. Siis tuli vaiksem periood, mis sai lõpu mu kampsikuostuga. Mu selle nädala väljavõte on jälle omapärane:

(seletus tuleb all, ärge muretsege)

Ülevalt alla siis siider, siider, salat, salat, vein. Võtab mu selle nädala tegemised hästi kokku küll.

Soe söök on ülikoolis kallis, aga ma jah avastasin ootamatult, et salatid polegi niii kallid. See-eest on salatimaterjal poes üsna kallis. Lahendus saigi lihtne – olen nüüd 1-2 korda nädalas omale lõunaks salati ostnud. Roheline salat avokaadoga 4,68 – miks mitte.

Kaks erineva hinna põhjus siidrile ühe õhtu jooksul ühes baaris on muidugi happy hour. Siin tundub olevat pea kõikides baarides varasematel aegadel soodukad, et inimesi baari meenutada. Hinnavahe võib üsna meeletu olla isegi. 500 krooni (3,9 eurot) õlle eest tundub olevat soodsaim pakkumine, alla selle pole mina veel midagi näinud.

Kuvatõmmis on tehtud nii vara, et tänased väljaminekud polnud veel tehtud. Tegime bossi, ta naise ja kahe leedukaga Reykjavíki lähedal väikese tuuri, ringi nimeks on Golden Circle ja see on umbes iga viimase kui turisti to-do nimekirjas siin. Selline ringikene pealinna lähedal, mis hõlmab mitmeid suuremaid vaatamisväärsusi.

Mu tänase päeva highlight oli aga koskede ja laamtektoonika imepärasuste ja originaalgeisri kõrval hoopis.. lõunapaus.

Toitumise poolest on need neli nädalat Islandil olnud ikka väga tagasihoidlikud. Pliidil süüa olen ma ausalt täpselt viis korda teinud selle aja jooksul, neist kolm korda olid pakipastad. Suurem osa toidust on olnud kas suht kräpp või siis vastupidi, puuviljad-köögiviljad. Vahetevahel mõni skyr. Maitseelamusi on aga olnud null. Liha pole ka väga söönud.

Facebook ja üldse kogu internet aga muudkui söödab mulle toiduvideoid ette. Ja ma olen juba väga kaua mingist lihaga rämpstoidust unistanud, kas siis burksist või dönerist. Ja vot täna sain ma burksi, mmmmmm. Selline hästi õrnalt suurem kui mäki burks, Geysiri juures kohe ja ainult 8 eurot. Ma olen üsna kindel, et mul läksid silmad burksi nautimise ajal suurest õnnest pahupidi, aga kuna burks just oma suurusega ei hiilanud, siis juba liiga ruttu olin jälle mina ise.

Advertisements

Igav just ei ole.

No tööl on jah tihti, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Palju on juhtunud viimase kahe päevaga.

  1. Hector, mu klassivend ja kunagine väga hea sõber, hakkas meiega jälle natuke rääkima. Suurteks sõpradeks me enam kunagi ei saa, aga ta on vähemalt olemas jälle.
  2. Mu boss on puhkuselt tagasi paariks päevaks (ja siis läheb edasi kolmeks kuuks Austraaliasse). Sain temaga täna natuke rääkida ja ta kinnitas, et ka mina saan viis vaba päeva endale. Ma olin sellise võimalusega juba varem kursis, aga ma polnud seda temalt isiklikult veel kuulnud, nüüd on siis asi kindel. Saan kas korra Berliini lennata või hoopis mingite sõpradega siin Islandil pikema kui kahepäevase reisi teha näiteks. Väga äge.
  3. Homme tööd ei ole, boss viib meid väljasõidule. Tema, ta naine ja kolm praktikanti. No küll on mul ikka lahe boss!
  4. Täna oli mul, pärast nelja nädalat Islandil, esimene meeletult äge ja üsna hullumeelne õhtu. Ja see tunne on kuradi hea, sest ma olen selliseid õhtuid igatsenud, Berliinis oli see ju nii tavaliseks saanud.

Õhtu algas keelekohvikuga. Ja üsna igavalt. Ma siis mõtlesin, et mis on keel, mida ma äkki veidikesekene hästi natukesekene oskan ja mida kindlasti juurde õppida tahaks. No halloo, islandi keel muidugi. Läksin islandi keele lauda ja.. see oli viga. Ma sain hädavaevu umbes aru, millest inimesed räägivad, aga midagi öelda ma seal suurt küll ei osanud. Hakkasin mõtlema, mis edasi. Laudkonnad olid üsna igavad – islandi, saksa, hispaania, itaalia/prantsuse, vene ja skandinaavia. No saksa keele lauda väga minna ei tahaks.. võtsin julguse kokku ja läksin põhjamaade lauda. Ei olnudki ainult rootsi-norra-taani keele laud, ka Soome lipp oli esindatud.

Ja selle lauaga liitumine oli parim otsus üldse. Jah, oli raske, mu viimasest rootsi keele tunnist on vist umbes kuus või seitse aastat möödas JA see laud oli täis vaid norra keele oskajaid, aga hakkama sain. Isegi oma eluloo ja tegemised sain rootsi keeles edastatud, oi ma olin uhke enda üle.

Laudkonna liikmed vahetusid pidevalt ja ma sain õhtu jooksul seal praktiseerida nii rootsi, islandi, soome, saksa, eesti, jaapani kui muidugi ka inglise keelt. Lõpuks seltskond stabiliseerus ja meil tekkis väga äge laudkond, mis jäi püsima ja mitmeks tunniks pärast keelekohviku lõppu. Näiteks tutvusin ühe saami noormehega (Norrast), see oli väga põnev kogemus ja jututeemasid keelte teemal meil jagus. Õppisin islandi keeles ropendama, samuti üks suur saavutus.

Viimane tunnike läks juba natuke pööraseks, peaosas üks natuke õnnetu elulooga ja õhtu jooksul kümme õlut joonud norrakas, kes elab naaberlinna kämpingus. Väga sümpaatne tüüp, keda me aga terve tunni jooksul ei suutnud veenda baarist lahkuma ja viimase bussi peale minema. Lõpuks ta jättis meiega viisakalt hüvasti ja jooksis kiiresti minema, et me talle järele ei tuleks.

Et jah, tasub mugavustsoonist vahel ikka välja tulla. Paari nädala pärast siis uus keelekohvik, ei jõua ära oodata. Seniks aga – helvítis fokking fokk!

 

See kujuteldav kell, mis näitab aega mu viimasest pisaratega võitlemise hetkest Reykjavíki ühistranspordis, on nüüd jälle nullis. Ei teagi miks, mu päev ei olnud tegelikult üldse kõige hullem. Töölt tulema hakates sain aga aru, et olen millegipärast väga rahulolematu. Mis oli imelik, sest vaid loetud minutid varem oli kõik justkui korras olnud, aga bussipeatuse poole kõndides läks kulm kortsu ja suunurgad vajusid alla. Täpselt sel hetkel hakkas ühes tšätigrupis peale vestlus, kus kõik oma praktikat kiitsid. Väga halb ajastus.

Natuke lasen omal siin nukrutseda. Kui tunnikese pärast paremaks pole läinud, siis pean end ujuma vedama, see aitab tavaliselt.

Minu magamaminekurutiin Reykjavíkis

  1. Hammaste niiditamine ja pesemine.
  2. Tuduriided selga.
  3. Tuled kustu.
  4. Akna juurde minek ja uudistamine, kas on virmalisi näha.
  5. Fotokas ja ministatiiv välja, nende sättimine.
  6. Püüd virmalisi pildile saada.
  7. Viis kuni kümme kehva pilti hiljem lõpuks allaandmine ja voodisse minek.

On paar lehekülge, kust saab vaadata, kui suur tõenäosus virmalisteks on, skaalal üks kuni üheksa. Reedel oli ta äkki umbes seitse ja näha polnud… suurt midagi. Kuna olime aga linnast peaaegu väljas ja pimedas, siis pildile õnneks ikka midagi jäi. Praegu nägin kahega midagi palju ägedamat, aga linn on nii ere, et mina küll kõike seda koos ilusalt pildile ei saa. Seepärast harjutangi siin iga õhtu ja mängin kaamera seadetega.

DSC_7537DSC_7552

Vaheraport

Kuidas mul ka läheb siin? Ütleme nii, et pole viis päeva tundnud tahtmist ulguma pista, seega läheb vist edukalt.

Ei tegelikult läheb juba päris okeilt. Mingi rutiin on saabunud ja sellega seoses on esimese nädala emotsionaalne ebastabiilsus kadunud. Sain ju peaaegu nädala eest lõpuks asjad lahti pakkida ja pesu pesu pesta. Mul on nüüd korterikaaslane, kellega isegi suhelda saab. Reedel sain juhuslikult tuttavaks ka neiuga, kes minuga samas koolis Berliinis käis ja kes ka sama Ausbildungi tegi, mõlemad lõpetasime sel suvel. Ma teadsin küll, et minu koolist üks veel Islandil on, aga kas keemik või bioloog ja kus täpsemalt, ei teadnud. Nüüd tean, kaaskeemik ja töötab minust kolm laborit edasi. Me oleme ikka väga erinevad, tema on 19, igatseb ema järele ja iga asi on tal aww, voll süß.. aga.. teisalt on meil ka päris palju midagi, mis ühendab. Berliin, saksa keel, keemia, meie kool. Elame ka ikka väga lähestikku, paarisaja meetri kaugusel teineteisest. Ma polnud esialgu plaaninud teda üles otsida ega bestikateks hakata, aga kuidagi on nüüd ikka juhtunud, et nii tööl kui tööväliselt suhtleme päris palju. Ja hea tunne on, lõpuks on mul siin riigis keegi, kellega saan normaalselt suhelda. Mõne töökaaslasega saab ka ikka ühest või teisest vahepeal räägitud, aga Q-ga on ikka natuke teine tera. Tema praktika pole ka just kõige põnevam, seega kohvitame tööl ikka päris tihti.

Eelmisel nädalavahetusel sain ka aru, et mul on ikka kaks kodumaad ja kaks identiteeti. Teate seda tunnet, kui pikka aega pole saanud emakeeles suhelda ja siis lõpuks saad? Noh, mul oli see saksa keelega. Alates reedest olen saanud jälle rohkem saksa keeles lobiseda ja see tegi kohe meele heaks. Üldse on mitmed kohatud sakslased olnud pigem heas mõttes üllatunud teisi sakslasi (või saksa keelt kõnelevaid eestlasi) kohates. Tavaliselt jätavad sakslasi välismaal teised sakslased ikka üsna külmaks.

Mu korterkaaslane on ka sakslane, ma ei tea, kas olen seda maininud. Temaga olin juba hea mitu minutit rääkinud kui ta kulmu kortsutas ja küsis, et oot, et elasid Eestis, aga emakeel on sul ju ikka saksa keel. Hihii. Kui keegi lihtsalt mu saksa keelt kiidab, siis see pole nagu mingi eriline kompliment, aga kui ma suudan sakslase natuke aega ära petta, vot see teeb mu endiselt väga rõõmsaks.

Praktika… nojah, pole midagi väga rääkida. Eile ja üleeile veetsin lugedes-õppides. Täna enam ei viitsinud, olin kangekaelselt terve päeva laboris ja ootasin, et mu doktorant mulle midagi teha annaks. Lõpuks sain ka natuke midagi teha, aga jah, mu eelmise suve praktika oli ikka kordades parem. Seal näidati mulle asjad korra ette ja juba pidin neid ise teha oskama. Oskasin ka, muidugi koos oma tehtud märkmetega. Juba esimese nädala möödudes tundsin, et teen päris tööd seal. Mitte nagu nüüd.. eilse päeva põhitegevus oli mul mõttetöö, et kas joon kolmanda tassi kohvi ka veel või mitte.

Olen hakanud jälle natuke islandi keelt õppima. Kuna mu töö hakkab alles kell kümme ja ärganud olen ma kaheksa-poole üheksa ajal, siis olen viimasel ajal võtnud hommikuti 15-20 minutit aega ja pühendanud selle islandi keelele. Õhtuti kuidagi ei ole väga tahtmist, aga see hommikune õppimishetkekene töötab praegu päris hästi.

Eelmist lõiku uuesti üle lugedes tuli mul väike muie suule – veel mõni kuu tagasi ärkasin ma ka koolihommikutel poolteist tundi enne kooli algust üles, seal nii aga küll aega õppimiseks ei jäänud, rahulikust kohvijoomisest rääkimata.

Viimased kaheksa päeva on olnud.. intensiivsed. Ei olegi otseselt palju juhtunud, aga ma olen täiesti oma tavapärasest maailmast väljas ja see annab tunda. Muidu ma tõesti ei ole emotsionaalselt nii ebastabiilne, aga need kaheksa päeva on mu tunnetel ikka korralikult mänginud. Olen pidanud nii tunde järjest pisaratega võitlema kui ka mitu tundi lollakalt naeratama, sest olen nii õnnelik.

Tahtsin juba kirjutama hakata, et täna on pigem see esimene neist, aga see oleks vale, sest ma olin tööl mitu tundi päris õnnelik täna. Sest, kujutage ette, ma veetsin terve päeva laboris ja lausa midagi tehes!

Viimased tunnid on aga jah natuke teises suunas olnud. Kõndisin suure ringiga koju, et natuke maha rahuneda. Otsisin vikerkaart, aga ei leidnud.

Kohe räägin oma vikerkaareloo. See oli eelmisel nädalavahetusel. Tahtsin poodi minna ja läksingi. Tuju polnud kõige parem, aga nälg oli suurem. Millegipärast võtsin fotoka kaasa, kuigi ma seda poes kaupa seljakotti pannes kohe kahetsema hakkasin. Poest lahkudes tibutas küll veidi, aga mul oli vihmajope niikuinii seljas ja ma otsustasin koju väikese ringiga minna, pargist läbi. 10 000 sammu ja nii.

Kaks minutit hiljem nägin ma kõige ilusamat vikerkaart üldse. Ta oli nii selge ja nii.. lähedal. Kuna vikerkaar paistis mulle ühe oru kohal, siis kumas vikerkaare alt ka veel linna läbi, hooneid ja loodust, ja see oli nii imeline. Ma lihtsalt seisin seal, vahtisin vikerkaart ja naeratasin nagu lollakas. Ja sellest hetkest peale otsin ma kurbadel või niisama nõmedatel hetkedel omale vikerkaart. Midagi, kas või väga tühist, mis pahad mõtted koheselt ära viiks ja elule jälle positiivselt otsa vaatama paneks. Kahjuks ei ole seda vikerkaart kerge leida mul, ta tuleb harva ja väga ootamatult. Täna jäi ta mul koduteel leidmata, tuleb tänane õhtu kuidagi teistmoodi üle elada.

 

Uskumatu, mul on kolitud.

Uskumatu eelkõige sel põhjusel, et mul oli täna ainult viiskümmend korda tunne, et ma jään nüüd oma koormaga seisma ja enam mina kuhugile ei liigu. Juba korterist nr 1 välja saamine läbi nelja ukse (+ kaks treppi) oli põrgu. Siis tuli mul 50 meetrit bussipeatusesse minna ja ma avastasin, et mu (vähemalt 25-kilone) kohver ei suvatse veereda. no tore. Üks ratas veereb all, teine mitte. Kuidagi kohvrit lohistades sain bussipeatusesse. Bussisõit läks õnneks valutult, aga siis tuli mul peaaegu kilomeetrike jälle oma koormaga käia. Mäest üles. Vihma hakkas sadama. Teekond käis mul jupiti, mõnikümmend kuni sada meetrit minemist ja paus. Kaks korda sain pikema pausi teha, sest avanes võimalus end pingile maha istutada.

Kõige raskem osa oli aga kohvriga kolmandale korrusele saamine. Ma mõtlesin kaval olla ja kaks korda käia, kõigepealt seljakotid + käekott ja teise korraga kohver. Millegipärast ei olnud mu landlady sellest ideest vaimustuses ja ta haaras ise mu käekotist ja väiksest seljakotist, et ma ikka ühe hooga üles jõuaksin. Seljas suht suur ja raske seljakott ja siis see päris kuradi fukken raske kohver. Ma surin seal seitseteist surma ja ütlen ausalt, et mul praegu selg täitsa valutab. Natuke lohutas vaid teadmine, et see ongi nüüd kõik, rohkem ei tule mul tükk aega kuhugile kolida. Ja järgmine kord kolides (detsembris) pole ma ka enam üksi.

Korterist kirjutan kunagi äkki lähemalt, täna ma polegi siin veel nii palju ringi vaadanud. Aga ma sain tuttavaks ühe korterikaaslasega. Meil on siin põhimõtteliselt kolmetoaline korter (kaks magamistuba + elutuba) ja katusealune kambrike. Katuse all elab praegu mingi lühajaline külaline, aga varsti tuleb sinna samuti keegi paariks kuuks. Ja all olen siis mina + üks poiss A, loomulikult Saksamaalt. Tema on ka talveni siin. Rääkisin juba juttu temaga ja kuigi bestikateks me vist ei saa, tundub ta korterikaaslasena täitsa ok olevat.

Nüüd on kell kümme õhtul ja ma olen asjade pakkimise lõpetanud, tänaseks. Ei tegelikult olen tõesti peaaegu valmis ja palju pole jäänud, aga jäänud on just mingi träni, millele oma koha leidmine ilmselt omajagu võtab ja ma hetkel enam ei suuda.

Tööl polnud ka just kõige parem päev. H-d polnud, veetsin suurema osa päevast üksinda kontoris lugedes. Laboris sain vaid korra ühte lihtlabast asja teha ja leedu poiss blokkis mind täna millegipärast. Kell neli tulin lihtsalt tulema.

Just juhtus sellel nädalal ainult umbes 973. korda see, et mind vähemalt magistrandiks peetakse. No et näen vana välja ja istun suurema osa ajast kontoris arvuti taga (ja teen osade arvates vist teadust seal… tegelikult loen Wikist artikleid). Aga ei kurda, sest hetkel kaasnes selle valearvamusega kutse peole homseks, kus saab isegi tasuta pitsat & joogipoolist. Kui ma korra ürituse tutvustust lugedes isegi kahtlema hakkasin, kas lähen ikka, siis külaliste nimekiri väidab, et see meie töögrupi islandi doktorant on minemas ja lisaks veel ka üks sakslane mu koolist, kes ka Islandil praktikal on. No kui too 19-aastane tšikk minemas on, siis lähen ma ka.

Samas nt leedukaid see mind peole kutsunud tüüp ei maininud. Nüüd on kaks varianti, kas nad on juba ammu kutsutud või peeti neid lihtlabasteks praktikantideks ja jäeti meelega kutsumata.

 

 

Hoolimata sellest, et ma siin eilsest-üleeilsest isegi võrdlemisi leebe pildi maalisin, võeti minuga eile-täna päris palju ühendust ja uuriti, kuidas mul ikka läheb. Mis oli väga kena teist. Õnneks sain ka rõõmusõnumeid jagada ehk et täna oli juba palju parem päev. Eile-üleeile langesid mitmed asjad kokku ja oligi (mini)masendus kerge tulema. Loodetavasti ei juhtu enam niipea, et ma poes nutma puhkemise äärel olen ja seal mitu minutit rahunemiseks ringi jalutama pean.

Täna olin niisiis targem ja võtsin arvuti tööle kaasa. Hommikul sain natuke H tegemisi laboris vaadelda (ja korra isegi tal aidata midagi hoida!), mis muide oli isegi DP soovitus mulle. Üldse tundus hommikul, et DP üritab mu vastu kuidagi kenam olla. Suurema osa päevast veetsin aga jälle kontoris ja lugesin umbes pool Wikipediat läbi kristallide ja röntgenkiirte ja jumal-teab-mille kohta. Ja nagu ikka arvutis siis läks aeg ka palju kiiremini kui eile nina raamatus. Rääkisin päris palju ka islandi doktorandi H-ga ning leedu poisiga. Veidi pärast nelja olime juba vaid kolmekesi ja mina tegin plaani varsti minema hakata… kui DP mulle ütles, et ta tahab mulle midagi näidata. Okei? Võtsin kitli&prillid ja läksin laborisse. Ja oh seda imelugu, ma sain laboris midagi teha! Midagi mis ei hõlmanudki ainult kemikaalise kaalumist! Üpris heatujuline DP oli veel eriti hakkaja ja tegi kolme asja korraga. Juhendas mind, jagas leedukale korraldusi ja aitas teda ning boonusena puhastas veel paari kaadervärki laboris. Kui mu töö oli tehtud ja ma pakkusin end ka appi midagi puhastama, siis ütles DP mulle vaid, et ei ole vaja, ma võin minna.

Nii vähe on siis õnneks vaja mul, andke mulle ainult internetiühendusega arvuti tööle, nupulevajutusega tulev kohv, mõned jutuajamised töökaaslastega + pool tundi tööd laboris ning kõik tundus jälle ilus. Ma unustasin laborijalanõud jalga, mu buss jäi hiljaks ja jäin teisest bussist maha, aga koju jõudes oli tuju ikka hea.

Homme tuleb natuke erilisem päev – ma kolin. Mis tähendab, et kui ma elusalt ja enam-vähem tervelt oma miljoni pagasiõhikuga kolitud saan, siis jõuab üle 13 päeva kätte hetk, mil ma saan oma asjad lahti pakkida. Ja pesu pesta. Ma oleksin võinud asjad ka praeguses kodus lahti pakkida, aga ma ei näinud väga mõtet. Nii nad mul nüüd olid siin, seina ääres lahtine kohver koos kuhja asjadega, kirjutuslaud täis igapäevaselt vajaminevaid asju. Voodi kõrval seljakott, kust hommikuti omale riideid õngitsen. Kirjutlaua all oli kott musta pesuga ja mu toidukott koos kiirnuudlite, tee ja muu taolisega.

Palun lootke koos minuga, et mu kodu nr 2 elamiskõlbulik on. Et keegi ei trambiks ööd-päevad mu kohal, et seinatagused naabrid kodusõda ei peaks, et mu korterikaaslased enda järel koristada suvatseksid ja et internetiühendus hea oleks. Näete, ma ei nõua palju. Elu Islandil on mu soovid väga tagasihoidlikuks muutnud (vt ka “sain pool tundi laboris tööd teha ja kohe oli tuju ülihea”).