Mul ja J-il käib ikka päris palju külalisi meie kodus. Sõbrad, sugulased, tuttavad ja mõned niisama karvalised-sulelised. Minu lapsepõlves oli külaliste saabumine alati suur stress, sest see tähendas ühes üsna sassis majast ühe puhta maja tegemine. Ehk siis suur-suur koristustöö, ikka põrandate pesemise ja vaibakloppimisega.

Ma pole ka just maailma kõikse puhtusehoidjam inimene, aga vähemalt niikaugele olen ma jõudnud, et võin oma koju igal ajahetkel külalisi vastu võtta, midagi väga hullu nad sealt ei leia. Enamasti. Vahepeal jah pean magamistoa ukse kinni panema, et nad mu põrandal laiutavat riidekuhja ei näeks..

(Mul on musta värvi riidekapp, milles on väga palju musta värvi riideid. Millegi kindla kiire leidmine on võimatu, tihti tõmban riidekapi “kultuurikihi” ehk viimaste nädalate kandmised-selgaproovimised põrandale, nii on lihtsam otsida)

Iiigatahes. Et siis korter piinlik tavaliselt ei ole, astuge aga läbi.

Aga. Nüüd tulevad mu vanemad. Neist on ainult üks mu korteris käinud ja sedagi üsna korraks. Ja teiseks on mul tunne, et ma olen ikka veel nende väike korralik tütar. Mis tähendab, et pidin eile-täna tõesti ekstra koristama külaliste jaoks.

Sai siis kõik tehtud ja ma olin valmis täna hommikul kodust lahkuma, et tööle minna. Äkitselt langes mu pilk millegi peale.

Uups. Peaks siit ka mõned asjad maha nühkima vist. Õnneks nad hispaania keelt ei oska.

Ma muidugi ei vaadanud, mis selle musta tahvli taga kirjas on, haha.

Praegu meenub, et ühes kohas on mul veel väike noku rippumas, aga seda nad vast ei leia. Aga jah, ma nii ära harjunud juba selle kõigega, et ei tulegi enam selle peale, mis veel eest vaja ära koristada oleks.

Mis te kodus teete või tegema peaksite, kui vanemad külla tulevad?

Advertisements

Kaitstud:

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Adulting ja sügisväsimus

Kaheksa tundi tööl, sõit koju, poeskäik, söögi valmistamine. Tundsin end pärast kõike seda nii täiskasvanuna. Oleks võinud mingeid arveid ka maksta, siis oleks ikka kogu komplekt olnud, aga ma no kuramus, kõik need paar asja on mul püsikorraldusega.

Mis aga mainimata jäi:

  • Pidin tööl ühe üsna lihtsa kuid olulise telefonikõne tegema. Lõin põnnama (ma kardan paaniliselt helistamist, eriti saksa keeles) ja lükkasin mugavalt homse peale.
  • Ma sõitsin koju tavalisest poole aeglasemal viisil, et Pokémoni mängida. Koos poeskäiguga oli mu kodutee täna kaks tundi, aga sain ka palju vajalikke pokemone.

 

Ehk siis pealtnäha elan korralikku täiskasvanud inimese elu, aga kui lähemale piiluda, siis koorub sealt välja üks Pokémon Go nohik, kellel on 400eurone Sigatüüka legoloss kodus kokku panemisel.

Suurte inimeste juttudega seoses veel – ma sain esimest korda elus… kuidastand eesti keeli nüüd ongi.. jõulupreemiat? Ainult et mitte preemia nagu “oled tubli töötaja, ettevõttel läheb hästi, siin on sulle sott” (ma tegelikult ei tea, kas jõulupreemia Eestis käiks nii, ma pole Eestis kunagi korralikult tööl käinud…) vaid hoopis mu palganumbrist oleneva kindla summa, mis on kollektiivlepingus või jumal teab kus kirjas. Avaliku sektori võlud. Päris.. arvestatav summa.

Heade uudist jätkuks ka veel see, et ma hakkan oma sügisväsimusest vaikselt välja tulema. Siin ma vist sellest väga rääkida ei jõudnudki, aga kunagi alustasin mustandiga küll:

Mina olin muidu see inimene, kes alati muigas inimeste jutu peale, kuidas neil nüüd pärast kellakeeramist ikka nii suur väsimus peal on ja pimedal ajal ülse jaksu pole. Noh, nüüd olen ise samasugune. Ma küll ei tea, kas asi just kellakeeramises või lihtsalt hilissügises on, aga midagi on minuga täiesti mäda, sest ma üldse ei jaksa enam.

Möödas on ajad, mil ma kuni poole kaheni üleval olin ja siis pool seitse reipalt ärkasin, et tööle minna. Nüüd vajun ma tihti juba enne ühtteist ära, tagatipuks läheb ärkamisele nüüd vähemalt veerand tundi, halvematel päevadel kolmveerand. Ja seda kõike koos kolme äratuskella, J-i öökapilt tuleva valgusäratuskella ning J-i enda püüetega. Ei aita aga miski, ma ajan end kolm korda pooleldi voodist välja ja panen need äratuskellad kinni. Ma võin vastata J-i küsimustele (küll ühesõnaliselt ja üsna tigedalt), aga no ma ei ärka.

See kestis nädalaid mul. Olid rasked ajad tõesti, sest ma olin k o g u  a e g  nii kohutavalt väsinud ja kõik kannatas selle all. Paar murdumishetke olid ka lähedal, nt ükskord hakkas J jälle rääkima, et tegelegu ma ikka oma autokooliga rohkem ja mingu jälle trenni… mispeale ma mõtlesin, et… kuidas? Kui ma jõuan u kuueks või poole seitsmeks laibana koju, kell kaheksa sööme koos, kella kümnest hakkan ma juba voodisseminekust unistama… See aeg, mil ma ei olnud ei tööl ega magamas ega magamisest mõtlemas oli nii üürike, kuidas ma oleksin pidanud sinna veel trenni või autokooli mahutama? Kui ma ei jõudnud enam palju elementaarsemategi asjadega tegeleda. Nädalavahetused olid meil ka ju just sel ajal kõik väga tihedalt ettevõtmisi täis, tuli ikkagi õhtuti poolunes veel siin pesu pesta või tolmu imeda, kui pesu- ja tolmurullimäed juba päris käest läksid, sest muud aega selleks lihtsalt polnud.

Need nädalad olid ka aeg, mil ma õppisin metroos veelgi paremini magama. Nt 25 minutit sõitu, millest ma 20 minutit magan, jutti. Oma peatust ei ole ma veel magamise tõttu kunagi maha maganud. Piletikontroll pole mind ka äratama pidanud, olen ise ärganud.

Aga frustreeriv oli küll, iga päev 8h + 20-30 min (hommikune metroo) + 20-30 min (õhtune metroo) und, aga tundsin end laibana.

Kuid nagu öeldud, nüüd hakkab see, ptüi-ptüi-ptüi, vaikselt mööduma. Täna läks ärkamiseks vaid 10 minutit, kaheksat tundi pole nädala sees ka enam ammu magama pidanud suurest väsimusest. Ning oh rõõmu, eelmisel nädalavahetusel Mallorcal sain ma üle nelja nädala taas nädalavahetusel ilma äratuskellata magada. Ja lausa mõlemad ööd. Mõnikord on õnneks ikka nii vähe vaja.

ahistama <27kitsikusse ajama; vaevama, piinama, rusuma; ahtaks tegema, kokku suruma, pitsitama.Seksuaalne ahistamine. Hirm ahistab südant. Miski ahistas kurku

Mu tänase päeva põhiaur tööl on läinud justnimelt ahistamise vastu võitlemiseks. Ei, keegi ei käperda ega tümita mind siin, nii hullud lood ka ei ole. Kuigi vahel mõtlen küll, et käperdamisega oleks ikka lihtne asjad paika lüüa, praegu vaid naeratan ja noogutan siin oma piinajatele.

Need piinajad on need, kellega ma tegelikult tööl kõige paremini läbi saan. Aga ma olen neile jätnud vist mulje, et mind niiiiii huvitab kõik see, millega nad tegelevad. Ausõna, natuke vahel huvitab ka, aga ma varsti ausalt enam ei jaksa ohoo ja ahaa öelda, kui kolleeg mulle oma viimaseid meisterdusi näha toob. Ta ise on nii suures vaimustuses neist kõigest, ta veedab tööl ka pool aega meisterdades. Ja mina vist olin kunagi viisakat huvi teeselnud ja nüüd tuuakse mulle iga jumala uue meisterdusmasina uued šabloonid näitamiseks. Ja iga šablooniga tehtud esimesed tööd. Ja kõiksugu uued paelad ja paberid ja pliiatsid ja…

Kuna neid meisterdusi on tal nii palju, siis ta loomulikult kingib neid pidevalt ära. Ma olen temalt kokku kolm asja vastu võtnud, kolm postkaartidest tehtud kalendrit. Tõesti ainuke asi tema repertuaarist, mis mulle päriselt natuke meeldib. Vist oli see aga viga, sest nüüd pakutakse mulle üha enam asju. Praegu on töökaaslane jõululainel ja teeb jõulutähti, mis Saksamaal sage jõulukaunistus on. Ma olen talle juba viisteist korda viisakalt öelnud, et with all due respect, ma tõesti pole huvitatud, sest ma ei kaunista oma kodu. Ikka aga tuleb ta oma kutsikasilmadega minu juurde kogu aeg ja näitab oma uusi katsetusi. Ja on siis pettunud, kui tal kastitäis meisterdusi valmis treitud on, millest keegi huvitatud pole. (Tema) õnneks on aga olemas sünnipäevad ja jõulud, siis ei saa keegi neist ära öelda.

Teine osa mu tänasest päevast on pühendatud draamadele, mis teise kolleegi elus praegu toimumas on. Ma kuulsin hommikul kohe, et midagi tal teoksil on, ja läksin ta juurde, et ta mulle asjadest ise rääkida saaks. Jätsin töö pooleli, et ah, kaua mul seal ikka läheb.

Pool tundi hiljem…

Jah, mul on üsna jutupaunikud kolleegid. Avalik teenistus, seda esiteks, ja teiseks lihtsalt inimeste iseärasused. Aga pool tundi jutti… Ma lõpus juba väga kibelesin ära, sest töö ootas, aga no ma ei saanud tulema, sest jutuvada ei katkenud. Ja kuigi ma võin vahel kohe täitsa meelega korralikult ebaviisakas olla, siis niimoodi ma ka ei saa, et lihtsalt poole lause pealt teatan, et ok, väga kahju, a ma nüüd siis lähen, edu.

Mõlemad töökaaslased on ka sellised kõige-kõige inimesed. Et neil läheb ikka kas kõige halvemini või kõige paremini (sõltuvalt päevast), neil vedas kõige napimalt, nende eilne õhtusöök oli kõige parem, nende tehtud valik oli kõige õigem, neil vedas ilmaga kõige rohkem. Normaalset vestlust nendega pidada on raske, see läheb kohe võrdlemiseks ära. Nad teevad seda täiesti kogemata, aga pärast kolme sissesurutud võrdlust mõtlen ma, et ah, miks ma üldse näen vaeva ja püüan nendega ka vahepeal tõesti millestki rääkida.

..mis viib mu jälle selleni, et ma lihtsalt noogutan ja naeratan nende juttude peale. Ja meisterduste peale.

Mul ausalt ei tule ühtegi teist inimest pähe, kellega mul nii viltune võta-anna suhe on. Ma olen nende emade, kasside, autode ja naabrite tegemisega vähemalt kaheksa korda rohkem kursis, kui tervislik oleks. Tahate esseed mu töökaaslase kassist? 3000 sõna? Võiksin vabalt teha. Samas minu kohta teavad nad vaid seda, mida nad tööl näinud on. Justnimelt näinud, mitte kuulnud. Ja siis mingit põhiinfot ka, et kus ma umbes elan ja et mul on mees nimega x, kes lendab palju. Ma tõesti üldse ei kibelegi neile rohkem rääkima. Kui küsivad, siis vastan, aga ise ma neile naljalt midagi ei räägi.

Ja siiski arvavad nemad, et me oleme suured sõbrad. Aga.. ei ole ju? Tõesti ei ole. See, et nad kasutavad mind ära kui vastupanuta kuulajat, ei tähenda, et pärast iga “vestlust” meie sõprustase 50 puntkti võrra kerkiks. Pigem vastupidi, ma hakkan neid üha enam pelgama. Kui muidu lülitasin ma end lihtsalt draamade ajal välja, siis nüüd tihti ka vestlustes, kus kolm inimest koos istuvad ja kellest kaks võidu monoloogi peavad. Nii et jah, ma ei tee sellest saladust, et ma ei jää siia tööle igaveseks. Nii mõnigi töökaaslane ei saa sellest aru, nende jaoks on see siin ideaalne töö, aga minu jaoks on siin tööd ikka natuke liiga vähe ja kolleegidega lobisemist natuke liiga palju, see hakkab mõistusele.

Nii, sain end välja elatud. Vabandust sellise purske pärast, aga see oli vajalik. Vabandan ühe liialduse pärast ka. 3000 sõna ma vist tõesti ära ei kirjutaks töökaaslase kassist, aga ühe (veidike lühema) essee jagu materjali oleks mul küll.

Kuidas teil töökaaslased ja üldse õhkkond tööl?

 

 

 

Minu töö

Igasugustest draamadest olen ma küll rääkinud, mis mul tööl aset leiavad, aga tööst ise vist mitte eriti. On aeg seda parandada! Aga kuna üks pilt ütlevat tuhat sõna, siis aja kokkuhoiu huvides on siin teile 16 000 sõna. Pärast seda peaks teile selge olema, milles mu töö seisneb.

 

Kõik pildid on tehtud vajadusest mingit infot kas enda jaoks talletada või siis hoopis ühel või teisel põhjusel teistele näitamiseks.

Loodan, et kõik sai nüüd selgemaks.

Sünnipäevapidude sekka üks pulm ka

Kuigi ma ootan pikisilmi üle pika aja mõnda nädalavahetust, mil ma lõpuks ometi kas või ühegi öö ilma äratuskellata mööda veeta saan, on mõnikord need äratuskellaga nädalavahetused seda väärt ka. Näiteks see just mööda saanud nädalavahetus. Mis siis et ma end eile pärast rohket pidutsemist Frankfurt am Mainis ja kolme tundi und just kõige värskemalt ei tundnud.

Peo põhjus oli Angie, täpsemalt tema (peaaegu) pulm.

Ma pole Angiega tegelikult pärast eelmist suve eriti suhelnud. Mõlemad läksime sügisel praktikale, takkapihta kolis ta Berliinist minema ka ega pole siin väga tihti just käinud. Ja noh, eks oligi tegelikult arvata, et meie sõprus enam-vähem kooliga piirduma jääbki, me hakkasime mõlemad teineteisele juba korralikult pinda käima, kuid kooli ja ühiste sõprade nimel tegime head nägu edasi. Eks me sünnipäeviti ikka õnnitlesime ja paar korda pinnapealselt ka vestlesime, kuid ei midagi enamat. Aga ka Mannyga pole ta eriti suhelnud, Hectoriga näiteks üldsegi enam mitte.

Abiellus ta tegelikult ju ka juba eelmine aasta, kuid üsna tagasihoidlikult. Tal oli tõesti eelmine suvi päris palju käsil ja pulmapeo korraldamine sinna lihtsalt enam ei mahtunud, pidu lubati aastal 2018. Ootasin põnevusega, et kas meie vähese suhtlemise kiuste saan ma üldse kutse või mitte. Kaldusin aga arvama, et saan, kas või juba sellepärast, et mina kutsusin Angie (ja Manny) oma pulma pärast nelja päeva tutvust. Ja mu pulmas püüdis Angie takkapihta veel pruudikimbu ka. No ja see oleks tõesti veider olnud, kui ta oleks nüüd Manny kutsunud aga minu mitte. Nii läkski, mina ja Manny saime kutsed ja Hector mitte. Hector pettunud ei olnud, ta oli sellega täiesti arvestanud juba.

Miks aga ütlesin peo kohta (peaaegu) pulm? Minu ja J-i pulmapidu leidis ka aset siis, kui me juba abielus olime, aga meil oli kiriklik tseremoonia ka juures. Laupäeval oli aga tõesti vaid pidu. Mitte midgi pulmalikku seal ei olnud. Isegi kutse meenutas rohkem sünnipäevakutset, seal polnud sõnagi abielu või pulmapeo kohta. Üritus meenutas rohkem mingit suuremat juubelit, aga tegelikult on ju ükskõik. Oli ta aga mis pidu tahes, pidu ise oli aga korralik. Mind ehmatas alguses natuke ära peokülaliste koosseis, julgelt 80% külalistest langesid kas kategooriasse vanemad sugulased või lastega pered. Ja need lastega pered olid ka kõik sugulased. Sõpru neil peaaegu kohal polnudki, Angie sõpradele oli olemas kuuene laud ja kokku oli meid seal viis. Ja nendest viiest siis üks mina ise, üks mu abikaasa, üks mu väga hea sõber, üks mu hea tuttav ja siis ainult üks võõras inimene. Meil klappis aga lauas väga hästi ja üha tihedamini hakkas meie juurest läbi põikama ka peigmehe õde. Teda ma ka muidu ei teadnud, aga no laupäeval klappis meil ikka väga hästi. Olime kõik kuuekesi juba tunde koos aega veetnud, kui peigmehe õde millalgi minu juurde tuleb ja imestunult küsib, et oota, kas mina olen tõesti see Angie sõbranna koolist või. Et Angie on temast mulle nii palju rääkinud, aga ta polnud ise üldse aru saanud, et mina see olen. Ta ei saanud mitme tunni jooksul üldse aru, et mina see eestlane olen, sest et ma ei räägi ju üldse aktsendiga. Pidas mind mingiks Berliini sõbrannaks. Olin ma meelitatud või jaa :D Aga eks peoolukorras ongi lihtsam ära petta inimesi, ikkagi palju teoksil ja lärmakad olud. Aga ikkagi, väikese meelituse lubasin ma omale siiski.

Aga jah, klappis kuidagi kõik. Ma olen ikka paaris pulmas käinud, aga nii mõnigi kord oli mingi väike asi, mis natuke segas ja mis jäi puudu, et pidu ka minu jaoks ülivõrdes oleks. Kas ei olnud seltskonnaga nii head klappi või joogivalik polnud päris minu maitse või oli mul lihtsalt peavalu. Seekord läks aga kõik suurepäraselt. Meie seltskond oli kõik ühel lainel, Angie oli ekstra minu ja Manny jaoks joogikaardile ühtteist lisanud ja peavalust polnud haisugi. Meil oli tõesti kõigil tuju laes, et aitasime pärast peo lõppu veel poolteist tundi koristadagi. Neil oli üüritud “paljas” saal ja see tuli puhtana üle anda. St saali koristamine ei võtnud üldse aega, aga just toitude-jookide sorteerimine ja pakkimine ja komplekteerimine ja nõudepesu (õnneks masinas) ning üleüldse kogu kupatuse minematoimetamine, lisaks söökidele-jookidele siis ka lilled jm kaunistused, kingitused jm kraam, mida kokku ikka omajagu oli. Aga nagu öeldud, me võtsime üsna vabalt, ikka rassimine ja elu nautimine käsikäes. Angie oli nimelt öelnud, et kui me teda saali koristamises aitame, siis ta saaks meiega veel välja minna. Umbes kahe ajal saimegi minema, olime välja valinud ühe lähedalasuva karaokebaari. Valik õigustas ennast täielikult, mul oli eile öösel lihtsalt niiiii lõbus. Aga kuidagi selgus ka, et ma olin meie kuuese seltskonna viiest naisest kas a) kõige talutavama häälega või vähemalt b) kõige väiksema lavanärviga, igatahes susati mulle pea iga laulu ajal üks kahest mikrofonist pihku ja kästi laulda. Ausõna, mu lauluoskus pole üldse kiiduväärt, aga joogiste inimeste karaokeks sellest piisab küll, vajadusel saavad lauldud nii My Heart Will Go On kui Rolling in the Deep. Ja noh, said ka. Esimene neist oli veel duett koos Mannyga :D

Pärast kolme tundi karaoket kebisime igaüks oma peatuspaika, enne jätsime muidugi pikkade kallistustega hüvasti. Mul polnud õnneks kaugele vaja jalutada ja poole kuueks olin hotellis, kolmveerand sain magama ja kolm tundi hiljem helises äratuskell, et me jõuaks üke J-i sõbra juurde hommikust sööma. Ärkamine oli pikk ja piinarikas protsess, aga seda ta on mul tegelikult ka igapäevaselt pärast tunduvalt pikemat und ja pärast olematut alkoholitarbimist, seega ei olnud see eilne hommik midagi erilist.

Nüüd on tõesti sügisesed peod peetud. Elu küll tempot maha ei võta, aga vähemalt saab varsti nädalavahetuseti jälle natuke rohkem magada.

img_20181110_111037_01img_20181110_132657img_20181110_132928img_20181110_154912img_20181110_155003img_20181110_175128img_20181110_191353img_20181110_194140img_20181110_224904img_20181111_025059

Manny todo list. Schuhe putzen, Hose auch.

img_20181111_052617img_20181111_092854img_20181111_111633

 

 

Ikka sünnipäevalainel

…aga mitte mu enda oma. Eile käisin hoopis ühel teistlaadi sünnipäeval, nii suure peoga pole see sünnipäevalaps oma suurt päeva veel kunagi tähistanud. Aga preili sai alles ka üheaastaseks, et polnudki vaja midagi üle trumbata.

Jaa, mu esimene Kindergeburtstag. Viimati käisin ma vist mõne alaealise inimese sünnipäeval… kui ma ise alaealine olin. Nüüd on juba uus põlvkond peale kasvanud.

Kui pidu oleks toimunud ma ei tea, kuskil mängutoas või nii, siis ma ilmselt poleks läinud. Võib-olla on sellised sünnipäevad ka põnevad ilma lasteta inimestele, aga ma ei suudaks seda ausalt öeldes ette kujutada. Aga kuna ei toimunudki pidu vaid hoopis pisike istumine ja takkapihta veel mu kodust 512 sammu kaugusel, siis ei oleks ma saanud sellest kuidagi ära öelda, kui ma seda ka tahtnud oleks. Õnneks ei tahtnud ka. Oli väga mõnus õhtu, peaasjalikult tegelesime kas a) lapse vaatlemisega või b) lapse mänguasjadega mängimisega. Suurteks hittideks osutusid (vähemalt täiskasvanute seas) kõikvõimalikke helifunktsioone omav väike süntesaator, kõrisevate jm heli tegevate esemetega täidetud puuklotsid ja üks õhupall. Mina olin see, kes suure osa õhtust selle õhupalliga veetis. Sest see ei olnud mingi tavaline õhtupall, oo ei. See oli heeliumiga täidetud kaelkirjak, kellel olid paberist volditud jalad. Ja need jalad olid täpselt nii rasked, et hoidsid teda napilt maa peal kinni.  Alfredil (jah, ma panin talle nime) oli kaeras ka nöör ja noh, siis ma käisin temaga näiteks jalutamas :D Või põrgatasin teda lihtsalt kohapeal. Et siis mõnus, kui tutvuskonnas lapsed on, saab ise ka mänguasjadega mängida nii, et keegi sind imelikult ei vaata :D

Mitte et see imelikult vaatamine mind väga kotiks, sest täna peaks mu legokomplekt kohale jõudma. Isegi kui keegi mind mõttes natuke veidraks peab selle tõttu (29-aastane ja lego), siis vähemalt öelnud pole keegi küll midagi. Ja kui ütlekski, siis mind eriti ei kotiks ka, sest mul on varsti mu isiklik Sigatüüka legoloss :’)

Nädalavahetusel tähistame natuke ka J-i sünnipäeva, mis tähendab, et ma lossiga esialgu meie söögilauda okupeerida ei saa, pean end kuni pühapäevani natuke tagasi hoidma. Aga siis läheb korralikuks legotamiseks.

“Grindelwaldi kuritööd” on ka mind varsti ootamas, Hector ostis meile igatahes piletid ära.

Vahepeal on pakk kohale jõudnud. DHL ütleb, et paki võttis vastu naaber. Aga et milline naaber, seda nende leht ei täpsusta. Loodetavasti on postkastis sedel ikka olemas naabri nimega, vahepeal nad unustavad selle. 

Mulle tundub, et väga kauaks ma täna tööle ei jää, mul on vaja kodus…ühtteist… korda saata… väga tähtsad ja täiskasvanulikud tegevused, skaudi ausõna…

img_20181101_1441184839199424197128288.jpg

Mu (töö)elu. Harry Potteri tass, saksakeelne Tammsaare ja kolm võtmehoidjat, neist üks radioaktiivne, teine BER-i oma ja kolmas Hello Kitty.

Olgu, vahepeal olen koju jõudnud ja lego on mul tõepoolest käes.

Ma olen oma naabrinaist natuke kartma hakanud. Ma pole temaga ausalt öeldes pea üldse suhelnud, ainult trepikojateretasime. Noh, sama suhtlus nagu mul peaaegu kõikide teiste naabritega ka. Umbes aasta eest suri aga mu naabrinaisel, kes on 80+ aastane pikkade blondide juuste ja meigitud näoga hästi pisike ja sale tädike, tema abikaasa ära. Ja see murdis naabrinaise täiesti maha. Ma olin sel ajal Islandil ja J sattus naabriga rääkima. Selgus, et tema mees oligi tema esimene ja ainuke armastus olnud. Lapsi on neil vaid üks, aga toogi elab kaugel ja suhted pole kõige paremad. Ja sõpru tal ka väga pole. J siis kuulas teda ja aitas ka, sest naabrinaisel oli kodus mitmeid väiksemaid probleeme, millega ta ise tegeleda ei osanud. J siis aitas, vahetas patareisid ja tegeles veel paari muu asjaga, mis muidu naabrimehe kanda olid. Naabrinaine oli väga tänulik… ja hakkas arvama, et me oleme kõik nüüd suured sõbrad.

Aga ei ole. Ma tõesti tunnen tädile ta abikaasa surma pärast kaasa ja ma usun täiesti, et ta elu on nüüd väga tühi, aga me tõesti ei ole nüüd parimad sõbrannad, sest ma olen paar korda tema kurba lugu kuulanud ja kaasa noogutanud. Temaga on tõesti väga keeruline rääkida. Õigemini temaga rääkid ei saagi, sest ta räägib ise ja niimoodi, et teine inimene sinna naljalt ühtegi sõna vahele susata ei saa. Teiseks on ta tahtmatult ka natuke ebaviisakas. Ta ise vist ei saa arugi sellest, aga ta teeb mingeid imelikke verbaalseid torkeid kogu aeg. Ja paneb mind ja ilmselt J-i ka alati suurtesse süümepiinadesse oma jutuga. Tädi jaoks oleme aga meie vist nüüd tema ainukesed sõbrad ja J-ist on tädi nüüd muidugi eriti suures vaimustuses ning tädikese suurim soov oleks, et me kord kolmekesi koos kohvi jooks.

Ainult et ma oleks nõus omal küüned pahupidi keerama kui seda tegema.

Mõni inimene tõesti on selline, et võib ükskõik kellega ühise keele leida ja muudkui rääkida. Mina ei ole selline. Võõraste inimestega olen ma tavaliselt selline ettevaatlik suhtleja, et ma jälgin olukorda ja kohandan end sellele vastavaks. Kui vestluspartner on väga vaikiv, siis räägin ise rohkem. Kui ta muudkui muliseb, siis ütlen ise võimalikult vähe. Ja mu naabrinaine on see teine tüüp muidugi. Ja ta tavaliselt tõesti räägib enam-vähem ühte ja sama juttu. Kord olin ma paanikahoo äärel, kui tulin pärast tööd koju, ülihalvas tujus,  hoidsin pisaraid kinni, kirusin mõttes kõiki inimesi, kes mulle teele jäid. Mul oli vaid üks soov, jõuda ilusasti koju, see lahendanuks kõik.  Jõuan trepikotta ja.. seal on mu naabrinaine. Kellega ma siis rääkisin kogu tee kuni neljandale korrusele. Noh, tema rääkis. Ja ta on väga aeglane kõndija, lisaks jäime pärast igat treppi ka veel seisma. Tundsin, kuidas süda hakkas kiiremini lööma, nägu muutus soojaks ja higiseks, tahtsin karjuda ja ära joosta. Aga ei, pidin need viis (?) minutit kannatlikult naabrinaisega olema, noogutama ja naeratama. Lõin küüned kõvasti oma käenaha sisse ja mõtlesin, et ainult kaks ja pool korrust veel, kaks ja pool korrust veel… sa saad hakkama, sa saad hakkama, sa pead hakkama saama…

Ma ei taha, et see enam korduks. Sellepärast mina naabrinaisega kohvile ei lähe, mõelgu ta mis tahes. J võib enda eest ise otsustada, aga mina ei suuda. Väga inetu minust muidugi, et ma üksikut vanemat inimest niimoodi väldin, aga see on kõigile parem, kui ma meie ühiselt kohvijoomiselt nuttes ära jooksma ei pea, sest et paanikahoog.

Sellepärast ma jah väldin meie naabrinaist väikestviisi. Kui ma jõuan maja ette ja näen, et ta astus just uksest sisse, siis ma lähen jalutan veel väikese ringi. Kui ma tahan välja minna, aga kuulen tema kõrvalukse juures liikumist, tardun soolasambaks ja ootan, et kas naabrinaine tuli just koju või läheb just minema. Kui ta mulle mingi paki vastu võtab kullerilt, saadan võimalusel J-i vastu. Täna pidin ise minema, sest J oli Kreekas. Nüüd on ta juba Rumeenias. Ja mõne tunni pärast juba (loodetavasti) ka Berliinis.

Möödunud nädalavahetus möödus väga sünnipäevaselt. St et mul oli sünnipäev ja lisaks ma tähistasin ta ühe hooga ära ka, ei olnud mingit venimist seekord (nt et pidu alles nädal aega pärast õiget päeva või et mitu väiksemat koosviibimist), töö sai kiire ja korralik.

Reedel tööle minnes olin natuke ärevil, sest mul mõned kolleegid on kõikvõimalike sünnipäevade suhtes ülimalt elevil alati. Mina meenutasin aga heldimusega mu sünnipäeva eelmisel aastal, mil ma rügasin tööd teha Islandil koos oma indialasest väga napisõnalise kolleegiga ja ta ei saanud absoluutselt teadagi, et mul sünnipäev on. Seekord teati seda siin aga juba ette ja sain enne oma sünnipäeva palju päringuid ja kommentaare. No ma tõesti ei taha olla oma sünnipäeval tähelepanu keskpunktis. Või noh, sõpradega äkki veel natuke, aga tööl küll mitte, täiesti ebavajalik. Õnneks päris hullusti ei läinudki. Sain paar väikest kingitust, boss surus kätt ja kuna oli reede, siis me niikuinii istusime koos kõik korra kohviruumis ja ajasime juttu, sain seal siis oma kooki ka pakkuda.

Veel käisime õhtul söömas ja pärast söömist käisin korra väljas kah. Kaua ei olnud, sest õhtupoolikul joodud sekt ja vein ei saanud muude jookide päris hästi läbi. Vähemalt ei läinud nii hullusti nagu mu eelmise aasta sünnipäeval Islandil..

Kuna reedene õhtu sai üpris varajasel ajal lõpu, siis olin laupäeval üsnagi virk ja kraps. Laupäeval oli siis mu väike pidu, kuhu ma kutsusin umbes 17 külalist + kaks last. Mu esimene sünnipäevapidu, kus ka lapsed on. Otsustasin kõike üsna laadnalt võtta, delegeerisin palju ülesandeid J-ile ja üleüldse tegime enamjaolt vaid sööke, mida oleks lihtne teha. Palju asju olime ka juba eelnevatel päevadel valmis teinud. Seepärast oli laupäeval mu stressitase ka üsna olematu, see oli päris meeldiv vahelduseks.

Peoga ise jäin ma ma täitsa rahule. Arvestades külaliste hulka, (erinevat) tausta ja korteris valitsevat ruumipuudust oleks võinud palju-palju hullemini minna. Aga jah, nii suurt hulka rahvast ma ise vist koju enam ei kutsuks sünnipäevale, tuli pidevalt inimtetrist mängida. Sööke-jooke jäi ka väga palju üle, ma söön terve selle nädala veel kooki ning jooke jagub vist mu järgmise sünnipäevanigi.

Kingituste osas olin ma külalistele maininud, et ma tahaksin omale suurt Sigatüüka legolossi, et kogun natuke annetusi. Saingi päris palju annetusi, aga ka muid HP asju (küpsisevormid, sokid, voodipesu jne). Väga nunnud sõbrad mul. Legolossi tellisime ka ära, ta peaks sel nädalal kohale jõudma. Ja siis läheb pusimiseks, 6000 tükki ikkagi.

Oma sünnipäevapeo parimast hetkest läks üldse meelest rääkida. Kaks sõpra olid mulle tordi teinud. Ja veel nn Harry Potteri tordi, Hagridi stiilis (HAPPEE BIRTHDAE ja nii). Avasin karbi, nägin sisu, pidin peaaegu nutma puhkema, tänasin sõpru. Kook oli lahtikäiva koogivormiga sellises sügavamas papist karbis. Hakkasin kooki välja võtma ja… käis plärts. Mul oli käes vaid vormi see nn rõngas, põhi oli 180-kraadise pöörde teinud ja koos koogiga maha kukkunud. RIP in peace, kui klassikuid tsiteerida. See läheb kindlasti nende kergelt koomiliste, aga siiski suurte feilide nimekirja mu elus (seal ees on ootamas juba pulmafeil – pruut unustab kirikusse minnes kimbu maha). Kolmveerand mu külalistest pidas mind vist mingiks nisanäpuks, tegelikult ei saanud nad aru (ja mina ka alguses), et kook oli väga imeliku konstruktsiooniga seal karbis. Kook oli tehtud ühe lahtikäiva koogivormi alusele ning see kook oli transpordiks pandud veel ühe teise lahtikäiva koogivormi sisse. Ja see siis suurde karpi. Aga see suurem koogivorm, sellel polnud mingil (imelikul) põhjusel põhi ääre küljes kinni. Ja läkski, et mina ajasin näpud karpi, võtsin koogivormi servast kinni, tõstsin üles…. ja põhi kukkus välja, koos koogiga.

J-i õde tõttas küll kohe appi kooki päästma. Suurem osa sai tõesti päästetud, sest kook oli üsnagi tahke, aga pealmine kreemikiht (ehk siis antud koogi kõige tähtsam osa…) sai ikkagi korralikult kannatada ja kooki kaunistav kiri oli igaveseks kadunud. Küsisin koogi valmistanud sõpradelt, ega nad juhuslikult koogist pilti teinud ei olnud kodus. Ei. “Sest me mõtlesime teha pilti koogist koos sinuga…”

:(

Siuke sünnipäevapidu siis, kus ma sain juurde uue hüüdnime. Ma olen nüüd cake smasher.

 

Maratonil käidud!

Jah, nädalavahetusel läbisin siis oma elu esimese täispika maratoni, 8 filmi ja 22 tundi. Kuidas läks? Ütleme nii, et enne viimase filmi algust ostsin piletid juba uuele maratonile. Kinno ma nüüd natuke aega enam ei kipu, aga Keskmaa maraton on alles veebruaris, selleks ajaks olen juba kindlasti toibunud.

Maraton oli karm, aga üleelatav. Magasin iga viimase kui filmi ajal (aga ma olengi suur unekott), esimeste ja viimaste filmide ajal vähem, keskmiste ajal rohkem. Kõige unerikkam film oli viies, aga mõne filmi ajal veetsin silmad kinni tõesti vaid mõned üksikud minutid.

img_20181020_023235

Paralleelselt jooksis maraton kahes saalis ja kahes keeles, aga tunniajase nihkega, et vetsud ja puhvet üleujutatud ei oleks. Ingliskeelse Potteri saalis oli u 200 kohta, saksakeelse veidi rohkem. Mu kõige suurem üllatus oli see, kui hästi maraton korraldatud oli. Näha oli, et nad ei tee seda esimest korda. Fuajee oli kaunistatud, töötajad kandsid kostüüme. Osalejad said käepaelad, vastavalt nende majaeelistusele. Nii sai mõnusalt sisse-välja käia ega pidanud oma õigust kohal olla kuidagi muul moel tõestama. Sai tasuta kohvi ja teed, lisaks sai osta klassikalisi kinosnäkke, aga ka natuke tahedamat toidu (ja üsna mõistliku hinna eest, arvestades muidu toiduhindasid kinodes). Pärast iga filmi oli väike paus, umbes iga kahe-kolme filmi tagant oli natuke pikem paus. Mõned jäid pauside ajal oma kohale istuma, mina ja Hector läksime alati saalist välja ja tihti isegi õue, et end natukenegi liigutada.

img_20181020_110458img_20181020_110107img_20181019_204825

Ka paljud maratoonarid olid end üles löönud, mina ka natuke. Paljud olid aga ikka väga korralikult ettevalmistunud – kellel oli Umbridge’i kostüüm seljas, kellel tekk-padi kaasas, kellel oma plaksumais ja joogivaru terveks ööpäevaks. Arenemisruumi mul on.

Pärast viiimast filmi sai ka tõendi, et oleme maratonist osa võtnud. Oli uhke tunne küll, aga koju jõuda oli sellegipoolest suur kergendus :D Viimaks kodus pärast 34 tundi. Laupäeval ma midagi muud enam teha ei suutnudki, olin üsna zombi.

Sellel nädalavahetusel on mul aga uus katsumus tulemas. Sünnipäev, seda esiteks. Ja teiseks mu sünnipäevapidu. Ma tahtsin teha väikest istumist sõpradega oma kodus ja noh, nüüd on meil tulemas vist umbes 17 külalist (pluss paar last). Meie korter on umbes 57 ruutmeetrit. Vähe ei ole katsumus. Kõigepealt on raske ennustada, kui palju sööke-jooke läheb. Teiseks pean välja mõtlema, kuidas ma kavalalt muid tube kasutan, et inimesed ei kibeleks ainult elutuppa. Ja kolmandaks pean ma mõtlema meetmete peale, et ma ise õhtul ülistressis ei oleks peo pärast. 17 külalist on… palju. Ma kardan, et ma hakkan liialt palju mõtlema, et kas meil on ikka veel puhtaid klaase alles, kui palju õlut on veel jäänud, kas vorste veel jagub, ega me liiga palju lärmi ei tee… Ma üritan selle stressi miinimumini viia, aga päris nulli kahjuks ei saa. Ma panen külalised ise tööle, oma söögid-joogid peavad nad ise tooma. Jaotan sööke-jooke-tegevusi mööda korterit laiali, et nad ringi liikuma peaksid ja et massid seetõttu jaotunud oleksid. Ehk siis jah, selline “väike tähistamine paari sõbraga”, millest kujuneb mu senise elu suurima külaliste arvuga sünnipäev. Ja see on ainult minu pidu, me ei tähista J-iga sel aastal koos. Ühesõnaga jah, ma olen natuke mures. Õnneks J on lihtsalt parim, ta aitab mind kõigega, millega vähegi saab. Ja kui laupäeval tõesti kõik ühel hetkel ülepea kasvab, siis võtan ühe kaugelt tulnud külalise käevangu ja lähme lihtsalt välja, jätame kodus toimuva J-i hoolde :D