Puhkus Eminemiga

Pealkiri on muidugi liialdatud, puhkuseks on seda ühte kuuetunnist tööpäeva teisipäeval ja sellele järgnenud vaba päeva palju nimetada, lisaks nägin ma Eminemi täpselt kaks sekundit. Aga kohe kõigest lähemalt.

Piletid Eminemile olid meil (või noh, Hectoril) ammu olemas, aga kuidas sinna minna ja kuidas tagasi, see oli kõik veel väga lahtine. Kui meie suhted veel üsna jahedad olid mõtlesim ma isegi öösel tagasi sõita nii, et oleksin kella kuueks hommikul Berliinis. Kuid siis hakkasime me jälle natuke rääkima ja ma mõtlesin, et olgu, võtame ikka mingi toakese kuhugile.

Hotellid olid muidugi juba kas täis või hirmkallid, aga Airbnb päästis. Saime umbes saja euro eest terve ühetoalise korteri. Kahjuks üsna kaugel kontserdipaigast (30 minutit sõitu + kõndimine), aga vähemalt ilma ümberistumisteta. H võttis endale kontserdipäeva ka vabaks, sõitis natuke varem Hannoveri ja läks korterisse võtmete järele. Meie võõrustaja olnud megasõbralik, isegi sotsiofoobsete kalduvustega H oli end temaga ülihästi tundnud. Võõrustaja pakkus H-le kohe õlut ja näitas, et me võime köögis kõike süüa. Oli isegi lauale valmis pannud meile väikese valiku jooke, paki röstsaia, ühe šokolaadi, kiirnuudlid… Suur osa toitudest läks meil kasutusse ka :D

H sõitis Hannoverisse bussiga, mina rongiga. Mõlemal jäi transpordivahend umbes tunnikese jagu hiljaks ja Messe juurde, kus kontsert toimus, jõudsime võrdlemisi hilja. Piletil seisis toimumiskohana lihtsalt Messegelände ja ega me väga aru ei saanud, kuhu minna, sest see messiala on üüratu. Lihtsalt rahvahordide järgi liikuda polnud ka mõttekas, sest nii mõnedki hordid liikusid vales suunas (ja meie koos nendega). Lõpuks liitusime aga ühe inimvooga, mis väga enesekindlalt edasi sammus ja õigesti tegime, sest sisse me nendega saime.

Esimesed reaktsioonid:

  1. issand kui palju inimesi
  2. oumaigaad kui pikad vetsujärjekorrad
  3. krepid, praevorstid ja hotdogid… mingile laadale olen sattunud või?
  4. oota, see kontsert toimub õues või?!!

Millegipärast polnud ma punkti nr 4 üle kunagi pikemalt järele mõelnud. Ahjaa, jäi mainimata, et terve aja oli sadanud. Ühtäkki hakkasin aru saama, miks nii paljud vihmamantlites olid :D Mina olin oma õliõhukese vetthülgava jakikesega, mida vihmamantliks on ikka palju nimetada. H oli tsärgis ja lühikestes pükstes. Temagi arvas, et toimub sees. Õnneks-õnneks-õnneks polnud hullu, sest sadu lakkaski umbes sel ajal mil me sisse saime. Vahepeal tibutas kergelt veel, aga midagi sellist ma ei kogenud nagu Die Antwoordi kontserdil kaks aastat tagasi, kus kallas ikka korralikult.

Käisime ettenägelikult vetsus ära, võtsime joogid ja mõtlesime hakata suure hoovi äärest natuke rahva sisse trügima hakata. Good idea, didn’t work. Selles “hoovis” oli nii umbes 70000 inimest. Ja see polnud mingi va staadion. Inimesed olid ikka üsna tihkelt koos ja edasi sai tõesti vaid suurte vabanduste saatel end inimeste vahelt läbi pressides. Me saime viimasest õlleputkas tõesti kümmekond meetrit edasi minna nii, et ei pidanud veel inimeste ees vabandama trügimise pärast, siis me loobusime. Järgmised 10-20-30 meetrit ei oleks enam mitte midagi toonud peale suurte ebameeldivuste meile ja kõigile teistele. See tähendas kahjuks, et me suurt midagi õhtul ei näinudki. Seisime lava mõistes ikka üsna taga ja üsna ääres. Kui meie rongid-bussid poleks hilinenud, oleksime natuke paremini seisnud, aga nüüd olid asjad jah sedasi.

Soojendaja ajal (mingi räppar, mind väga ei huvitanud) oli veel talutav, aga enne Eminemi tulekut sättisid end meie ette üsna mitu üsna pikka tüüpi. Midagi polnud teha, sest enda isegi 20cm liigutamine ühele või teisele poole oli võimatu, olime kui kilud karbis. Vahepeal kontserdi ajal tõusin kikivarvukile, et äkki õnnestub mul korra see Eminem ikka oma silmaga ka ära näha. Ühe korra kaheks sekundiks see tõesti õnnestus, aga suurema osa ajast oli mul raskusi isegi ekraanide nägemisega.

Ehk siis et mis laval toimus jäi mul täiesti nägemata.

Kontsert ise. Mõnes mõttes oodatust parem, samas ka oodatust kehvem. Mulle meeldis, et ei olud ainult uue albumi promotuur, tulid ka (peaaegu) kõik vanad hitid (Stan, Without Me, Love The Way You Lie jne) ära. Osad lood olid lühendatud, osad tulid täispikkuses.

Kahjuks oli tegemist aga täieliku konveierikontserdiga. Kontsert kestis sekundipealt 90 minutit, ainult üks (plaanipärane) lisalugu (Lose Yourself). Eminem küll paar korda hõikas, et oleme parim publik ever ja et tal on nii hea meel jälle tagasi olla, aga see oli täiesti luiskamine, sest publik oli üsna leige. Aga arusaadav – oli kitsas, heli oli sitt, vihma tibutas jne. Olgu, võib-olla lavale natuke lähemal olid emotsioonid natuke teised, aga meie juures käis kontserdi ajal küll suur lobisemine, ainult suurte hittide ajal läks mölluks.

Kui kontsert kell 22.50 läbi sai, hakkas pealele see kõige lõbusam osa ehk lahkumine. Lõputud inimvood Messegeländelt lahkumas, esialgu kõik ühes suunas, varsti hakati aga hargnema – kes S-Bahni peale, kes trammi peale, kes parklasse jne. Meie mõtlesime kavalad olla ja mitte minna kohe lähedalasuvasse S-Bahni jaama, sest 70 000 inimest päris esimese rongi peale seal vist ei mahuks. Võtsime ette hoopis väikese jalutuskäigu, et jõuda metroopeatusesse. Õige otsus, sest sama tee võtsid ette vaid väga vähesed inimesed, metroos valitses tühjus.

Järgmisel päeval sadas. Olime ostnud pileti kella kuuese bussi peale ja meil oli linnas liiga palju aega. Vihmaga ag aväga ringi jalutada ei viitsi. Käisime Sea Life’is, aga unustasime ära, et vahepeal oli vaheaeg hakanud, Sea Life oli muidugi rahvast täis. Ja pärast lihtsalt tuiasime linnas ringi. Isegi šoppamas käisime, sest nii igav oli. Üsna mõttetu päev Hannoveris, kui päris aus olla, oleksime võinud ikka varem tagasi sõita.

Selline elamus siis. 100 euro eest kaks sekundit Eminemi näha.

Nädalavahetus UK-s (jälle)

Kuu aja jooksul mul juba teine kord Suurbritannias, ainuke erinevus oli see, et nüüd olin ma paikades, kus sai inimeste jutust tihti lausa esimese korraga aru. Glasgow’s seda naljalt ei juhtu mul.

img_20180706_232155

Hästi vahva minireis oli. Minu jaoks teine kord osaleda lennufriikide kogunemisel, esimene kord oli kahe aasta eest Como järve ääres. Toona oli seltskond üüratu, äkki 30 nägu, ja isegi J ei teadnud kõiki neist. Seekord olime ainult umbes 13 nägu ja isegi mulle olid kõik juba vähemal või rohkemal määral tuttavad näod.

Reede õhtul saime esimestega juba Tegelis kokku ja lendasime koos Londonisse. Noh, Stanstedi lennujaama.Kuna meie seltskond on maias igasugu säästmise ja lendamise-reisimisega seotud kavalate nippide peale, siis see muidugi iseloomustas meie reisi – kui sai kuskil ikka hea nipiga säästa või midagi tasuta, siis haarati kohe võimalusest kinni. Nt ei läinud me lennujaamast hotelli taksoga, sõitsime hoopis parlasse viiva (tasuta) bussiga jupikese ja ülejäänud maa kõndisime, läbi põõsaste ja üle suurte autoteede. Aga vähemalt tasuta onju.

img_20180706_234542

Laupäeval sõitsime siis lõpuks päris Londonisse. Ah, London. Pole ammu käinud seal ja ma olen temast tõesti natuke puudust tundnud. Hästi väsitav linn (Berliin on Londoniga võrreldes üks rahulik külake), aga vahepeal paar päeva seal veeta on ikka väga-väga tore.

Poistel oli plaan  välja mõeldud, mida need paar tundi Londonis teha. Kõigepealt tahtsid nad minna Royal Air Force’i lennukinäitusele, mis oli kohe The Malli kõrval. Mina ja J saime sisse, teised mitte, sest neil olid seljakotid õlut täis :D Nägime ära nt lennuki, millega Lääne-Berliini õhusilla kaudu varustati.

img_20180707_125256

Londonis on mõnes mõttes nii raske käia, sest seal on lihtsalt nii palju näha. Oleksin ma tähelepanelikum olnud ja pidevalt nina Google Mapsis hoidnud, oleksin ma teadnud, et olin nt üsna peaministri residentsi lähedal. St James’s Palace vähemalt sai nähtud, samas selle kõrval olev Clarence House jäi mul täiesti tähele panemata. Kunagi ma lähen Londonisse ja teen suure Harry Potteri ja kuningliku perekonna erireisi :D Vaatan üle kõik paleed ja käin kahekümnes Harry Potteri poes. Seekord sai kõike vaid näpuotsaga, aga asi seegi. Ei olnud ma ju üksi, tuli reisilt lihtsalt võtta mida võtta andis.

img_20180707_120818

Näitusel viie minutiga käidud võtsime suuna Trafalgar Square’i poole. Liikumine Londonis oli tavalisest veelgi keerukam, sest samal ajal toimus Pride. Rongkäik ise jäi mul nägemata, aga sain piisavalt vaadata rongkäigu teekonna ääres seisvaid ja ootavaid inimesi ning üldist melu. Väga äge oli, sajad ja tuhanded ülimalt heatujulised inimesed päikeselise Londoni tänavatel. Vikerkaarevärve oli väga osavalt kasutatud – leidus nii lippe kui lillevanikuid, aga paljudel olid lihsalt vikerkaarevärvilised sokid jalas või hoopis leidus vikerkaari nt juukseehetes. Oleksin tahtnud rongkäiku ka natuke näha, aga meil oli tihe kava ja kuskil mökutamiseks aega ei olnud. Tuli juba võtta suund King’s Crossi jaama poole. Jaa, King’s Cross. Minu sisemine potterhead rõõmustas muidugi nagu segane. Jaamas poisid-mehed halastasid naiste peale ja lubasid meil kolmel Harry Potteri poodi minna. Kohe poe kõrval on ka “platvorm üheksa ja kolmveerand”, kus saab endast lasta pilti teha. Järjekord oli üsna pikk, aga vahet polnud, ma olin lihtsalt rõõmus selle nägemise üle. Poest lahkusin ka paari suveniiriga.

img_20180707_145924img_20180707_145840img_20180707_150931

Kaua mul poes aega polnud, sest poisid kibelesid sööma. Läksime burksiketti Five Guys, mis asus jaamast kiviviske kaugusel. See oli lõpuks koht, kus me me kõik kokku saime, sest tulime seltskonniti väga erinevaid teid mööda Londonisse. Five Guys pole just kõige odavam kett, aga burgerile saab ise lisandid valida ja kohapeal võib süüa kas või kilode kaupa maapähkleid. Parimaks investeeringuks osutus aga kolme-või neljaeurone joogitops, millega siis sai automaadist ise jooke võtmas käia. Võtsime J-iga kahepeale ühe topsi (0,5 liitrit tuntus olevat) ja jõime kahepeale ära kokku kaks liitrit jooke. Oli palav päev ja nautisime ikka heaga neid külmi jooke seal.

img_20180707_143740

Ja siis rongisõit Newcastle’isse. Rongis olime me jagunenud, sest kaks pikakoivalist olid otsustanud mugavuse nimel piletid esimesse klassi broneerida. Ja need olid just need kaks, kellega me väga hästi läbi saame ja kellel ka naine/gf kaasas. J nii pikakoivaline pole, meie olime koos teistega teises klassis. Käisime enne Tescost läbi ja ostsime väga palju joogipoolist. Ma natuke kartsin, et äkki muutub meie seltskond väga lärmakaks ja et äkki tuleb sellest natuke jama, aga ei, kõik jäi piiridesse. Aga joodud õlle- ja siidrikogused olid ikka korralikud. Mina olin classy ja jõin Tesco üheeurost gintonicut.

img_20180707_155852

Rong väga täis õnneks ei olnud, saime oma seltskonnaga ikka üsna omaette istuda, vaid ühte meie neljasesse pinki oli veel üks mees omale broneeringu teinud. Nooremapoolne mees, meiega ei suhelnud. Aga märkasime, et tal on kätele haakristid jm taolised sümbolid tätoveeritud.

Sõit oli umbes kolm tundi, vahepeal käis üks sõber esimesest klassist pööblit tervitamas ja tõi meile paberist klaasialused, et meiegi nende luksusest osa saaksime.

Õhtu Newcastle’is möödus süües, juues ja jalgpalli vaadates. Ma olin meie 13-pelisest seltskonnast täpselt ainuke, kellele jalgpall vägagi korda läks. Mõni teine heitis vahepeal ka pilgu peale, aga ma olin tõesti ainuke, kes mängu vaatas. Ja kui penaltiteks läks, siis tekkisid osadel küll eelistused. Muu baar sinna veel juurde ja ma olin täpselt ainuke, kes Horvaatia poolt oli :D Nagu tõsiselt, juubeldasin ihuüksi.

img_20180707_194935

Aga jah, jalgpalli poolest oli üsna edukas nädalavahetus, st ma nägin üllatavalt palju mänge. Pidin selleks ka natuke vangerdusi tegema, aga see oli tõesti vajalik. Reedel nägin Prantsusmaa mängu teist poolaega, sest ütlesin ühele sõbrannale ära :D Ja teise mängu teist poolaega nägin lennujaamas. Kui pardaleminek hakkas, oli mäng veel käimas. Paarkümmend inimest ei raatsinud end üldse liigutada ja vaatasid mängu edasi, mina liikusin ka teosammul värava poole. Viimased viis minutit jäid siiski nägemata, kuid õnneks midagi väga põrutavat seal ei juhtunud ka. Laupäeval ma Inglismaa mängu ei käinud, aga elasin FIFA äpi kaudu elasin kaasa. Teist mängu nägin see-eest peaaegu täispikkuses. Järgmised kolm mängu jäävad mul aga vahele, heal juhul saan tõesti vaid äpi kaudu tähtsamatel sündmustel silma peal hoida. Alles finaali näen jälle.

Pühapäeva hommikul hakkas juba selskonna lagumemine peale, sest kõik liikusid taaskord erinevaid teid pidi koju. Käisime kahe sõbraga Newcastle’i rannas ja istusime seal natuke. Rannas oli melu laialt, toimus mingi festival ja palju väikseid etteasteid tantsijate-mustkunstnike poolt.

img_20180708_121946img_20180708_121249

Varsti pidimegi juba Londonisse lendama. Londonis saime veel kuuekesi British Airways Firs Class Lounge’is tšillida ja siis lendasmegi juba ära Berliini. Koju sõitsime taksoga, sest J-il oli vaja üheksa tunni pärast juba uuesti samas lennujaamas olla, nii sai ta mõned väärtuslikud minutid kauem magada.

img_20180708_180039

 

 

Töine suvi

See on minu jaoks nüüd esimene suvi, mil mul pole lõpmata palju vaba aega kas vaheaja või lõdva töögraafiku tõttu. Olgu, neli aastat tagasi oli mul ka üks üsna töine suvi (lõpetasin töö hotellis, alustasin praktikaga jäätisevabrikus, vahepeal tegin kaks nädalat kontoritööd ka), aga siiski ei olnud see niimoodi juunist augustini välja. Sel suvel on aga tõesti kõige pikem aeg mul töölt eemal olla… viis päeva. Koos nädalavahetusega.

Kui ma just jälle kunagi terveks nädalaks haigeks ei jää, haha.

Suures masenduses ma selle puuduva suvetunde pärast polegi, sest suvi pole minu jaoks kunagi olnud see suur eesmärk, mille nimel aasta otsa edasi rühkida. Soojalembene ma pole ning reise-ettevõtmisi saab muulgi ajal teha. Lihtsalt kuidagi veidi kummaline, olla suvi otsa tööl. Mu perekonnas on ka kõik suvel puhkamas, kas ollakse õpetajad või võetakse lihtsalt kogu puhkus suvel välja.

Jah, 30 kraadiga pole alati just kõige meeldivam oma tööpäevi veeta ja seda veel pikkades pükstes (laborielu), aga mul on tegelikult veel päris hästi, sest suurem osa ruume tööl on (enamasti) klimatiseeritud. Ja lisaks saan ma koju väga mugavalt sõita, ei pea palju kõndima ega ringi seiklema. Ehk et kui pärast tööpäeva on natuke rõve ja kleepuv olla, siis mul ei tule väga palju enam kannatada.

Kas ma olen üldse maininud, et mul on lõpuks päikeseprillid? Need muutsid mu elu. Ma olen äärmiselt lühinägelik ja tavaliste päikeseprillidega pole mul suurt midagi peale hakata, ainult päikese käes istudes/lesides on neist natuke kasu, aga igasugune ringiliikumine jääb ära, sest elu on mul armas. Lükkasin optiliste klaasidega päikeseprillide ostmist muudkui edasi, sest rahast hakkas kahju. Viga. Oleks ma teadnud, et ma omale nägemist lubavad päikeseprillid u 70 euroga kätte saan, oleksin ma need endale juba aastaid tagasi tellinud. Halleluuja noh. Minusugusele lühinägelikule ja päikese käes alatasa silmi kissitavale inimesele on nüüd küll täiesti teine elu kätte jõudnud. Ma saan prillid ette panna ja päikese käes rahulikult olla, näen kõike, ei kissita, silmad pole vett täis. Milline elu.

Prillid oststin brille24.de veebipoest ja käin oma ostuga väga rahule. 70 euro eest õnne ja rõõmu kui palju.

Nüüd tuleb jälle Lissaboni minna, sest oma viimasest korrast seal mäletan ma vaid meeletult päikesepaistet ja selle peegeldust läikivatelt tänavakividelt. Olin täiesti pimestatud ja seda mitte heas mõttes. Käisin ringi, silmad poolkinni ja eredast päikesepaistest pisarad jooksmas.

Lissabon peab aga natuke veel ootama, sest praegu on muud plaanid ees.

MINU JUULI:

  • Täna lendan nädalavahetuseks Suurbritanniasse. Toimub iga-aastane lennufriikide kohtumine, naistel lubati armulikult kaasa tulla. London-Newcastle-London.
  • Teisipäeval-kolmapäeval olen Hannoveris, vaatan linna ja käin Eminemi kontserdil.
  • Järgmisel nädalavahetusel satun loodetavasti klassikaaslastega Spreewaldi. Plaanis on süstaga sõita ja liiga palju lollide naljade üle naerda.
  • Ülejärgmisel nädalavahetusel aitan natuke kolida ja sisustada.

Hah, ongi kõik nädalavahetused juulis juba kinni.

August tuleb veelgi põnevam. Mitte üks vaid lausa kaks suurt kontserti (Justin Timberlake ja Die Antwoord), käin Eestis, vaatan (loodetavasti) laivis kergejõustikku, näen kaugeid sõpru. Pool augustit on ka Manny Berliinis, mis tähendab kindlasti jälle hästi intensiivset aega. Ja hambaarst on ka, nagu ma praegu kalendrist näen, oluline info teile!

Muide, keegi teist Pokemoni mängib veel vä? Mu sõber tahab keegi olla? 164862133075 kthxbye.

Lõunapausini on veel veerand tundi, ma vist lobisen siin veel natuke.

Hakkasin (enda jaoks) uut seriaali vaatama. Ja täitsa lõpp, ma olen sõltuvuses. Ammu pole vaadanud enam midagi, mida lihtsalt ei suuda lõpetada. Sari on Broadchurch, briti oma ja krimikas. Angie soovitas mulle seda juba ammu, aga minu ja Angie maitse muusikas-filmides-sarjades on küllaltki erinev ja ma kohe suure hurraaga seda vaatama ei jooksnud. Pealkiri ei mõjunud ka ülikutsuvalt ja siis veel mingi krimi… aga jeebus, see on imeline! Seriaali süžee on väga hästi läbimõeldud, nii kaameratöö kui muusika on lausa suurepärased (ja need on tavaliselt aspektid, mida seriaali juures tähelegi ei pane, siin on ilusad kaadrid ja lummav muusika (Islandi heliloojalt!) olulisel kohal), näitlejadki on vaimustavad…. Ahh. Vaatan praegu esimest hooaega (kokku on kolm) ja terve hooaeg keerleb ühe mõrva ümber ühes väikeses linnakeses, kus kõik kõiki tunnevad. Niimoodi kirjeldades kõlab lugu maru igavalt, aga tõesti, kel vähegi see natuke uudishimu tekitas, vaadateke esimest osa, te ei kahetse. Kes Harry Potteri või Dr Who fännid, neil on ka palju tuttavaid nägusid ees. Eriti Dr Who fännidele, sest esindatud on lausa kaks doktorit.

 

 

 

 

 

 

Tupikus

Mõtlesin teile ka rääkida probleemist, mis mind vaevanud on. Õpetuseks teilegi, samas äkki on kellelgi hoopis nõu pakkuda.

Ma tegin omale poolteist aastat tagasi abiellumisega (uus nimi) ja natuke vanemaks saamisega seoses uue Google’i konto. Vana oli selline, et Eestis sain asutustes oma meiliaadressi öeldes naeruturtsatuste osaliseks ja Saksamaal vaatasid ka kõik seda väga imelike nägudega. Oli aeg teha endale igav meiliaadress ja astuda korralike täiskasvanud inimeste maailma.

Mu elu esimene meiliaadress oli pilveke112@hot.ee muideks, aasta siis oli umbes… 2000 äkki. Ja teil?

Suunasin ilusasti oma vana konto kirjad uue konto postkasti ja elu oli ilus.

Mõned korrad oli vaja veel vanas postkastis ka käia ja seal mingeid kirju üles otsida, aga see vajadus muutus üha harvemaks.

Kuniks mul oli vaja sinna sisse logida ja ma ei mäletanud parooli. Proovisisin mitukümmend kombinatsiooni läbi, kuid ei miskit.

Edasi läks huvitavaks. Proovisin siis Google’i toe abil sisse lugeda, sisestades natuke infot enda kohta. Telefonumbrid jne. Aga kuna seal salaküsimusi (ema neiupõlvenimi jne) ei ole, siis ei saagi nad väga palju küsida. Telefonumbreid ma muidugi tean (ja mul on neid seal veel kaks tükki kirjas, peaks ju veel ekstra parem olema), aga üks küsimus on, et millal ma oma konto tegin. Teate, ma tõesti ei mäleta, kas see oli veebruar 2007 või äkki hoopis aprill. Ehk siis said kirja telefoninumbrid, Google saatis mu telefonile veel kinnituskoodi, panin kirja oma Google’i konto loomise kuupäeva (mõni kuu siia-sinna) ja oma viimase arvatava parooli. Edastasin kõik ja Google vastas mulle, et nende meelest ma ei vääri ligipääsu sellele kontole.

Ahjaa, üks nõks oli veel. Mul oli konto all ju veel üks meiliaadress täpselt sellisteks juhtudeks. Vot see on nüüd natuke piinlik. Vaadake ma tõesti kasutan vaid ühte meiliaadressi. Loomulikult on mul olnud neid teisigi, aga need koolide-ülikoolide meiliaadressid ei ole püsivad, ühel hetkel nad kustutatakse. Sellepärast mõtlesin ma n aastat tagasi, et olen kaval ja panen sinna oma Facebooki meiliadressi. Jah, selline asi oli kunagi olemas. Oli, enam ei ole. Mis tähendab, et mu varumeiliaadress selle konto all lihtsalt ei tööta.

Selline olukord siis. Kõik sellele meiliaadressile tulevad kirjad saabusid mulle ilusasti postkasti, kuid sellele kontole sisse logida ma ei saanud.

Olukord oli päris nõme, sest mu eelmisel kontol on tõesti väga palju sellist, millest ma ei ole valmis loobuma. Vestlusi, faile, mälestusi. Minu ja J-i esimesed meilid. Aga no ei pääse kuidagi ligi.

Täna proovisin veel uuesti sisse logida Google’i toega, aga ei miskit.

Vaatasin siis natuke oma “uuel” kontol ringi, äkki pääsen sealt kuidagi ligi teisele kontole, sest nad on natuke ju nagu ühendatud.

Ja täitsa lõpp, saingi. Kaks klikki ja ma olin postkastis sees. Pidin peaaegu et kisama hakkama, kui seda nägin. Veetsin täna liiga palju aega postkastis ringi surfates ja vanu aegu meenutades. Äkki toon siia ka midagi näitamiseks, natuke äratundmisrõõmu nullindatest :D

Ehk siis ligipääs postkastile on mul olemas, kuid üks probleem on ikkagi jäänud – ma ei saa sisse logida. Gmailis saan ma nt muuta vaid väga spetsiifilisi Gmaili seadeid (mitu kirja per lehekülg, sildid jne), aga oma meiliaadresse ja telefoninumbreid ja muid asju saan ma muuta vaid Google’i konto alt – kuhu ma, nagu öeldud, sisse ei pääse.

Kui keegi on juhuslikult sarnases olukorras olnud (mida ma eriti ei usu, aga proovida ju võib), siis olen abi eest väga tänulik.

Üks asi, mis ma nüüd tegema asun, on kontode kustutamine. Nüüd ma saan vähemalt järele vaadata postkastist, mis kontosid ma omale reganud olen, ise enam nende peale ei tulekski. Kindlasti said mõned veel oma täisnimega ka tehtud ja üldse, neil on aeg minna. Kui need leheküljed üldse veel eksisteerivad. Aga jah, nullindatel mina küll tagajärgedele ei mõelnud oma internetielus. Ma väga palju oma täisnimega ringi küll ei liputanud, aga minu suur viga oli laadida internetti pilte üles. Endast ja lähedastest, erinevatele lehtedele. Ja siis jagasin neid nendega, aga loomulikult olid albumid enamasti avalikud. Kohutav, kui nüüd sellele mõelda, aga toona, teismelisena, ei osanud selles küll midagi imelikku näha. Ja ajad olid ka teised.

Suurem osa neist albumitest peaks tänaseks olema ikkagi kustutatud (ja ülejäänud kas saab kustutatud või on (loodetavasti!) igaveseks internetisügavustesse kadunud).

Aga ma olen oma vitsad saanud. See on ka põhjus, miks ma internetis peale Facebooki  naljalt oma nime ja näoga ei esine – ma ei tea, milline on internet kümne, kahekümne aasta pärast. Kuna mul niikuinii ei ole tingimata vajadust end nii palju eksponeerida, siis ma lihtsalt ei teegi seda, isegi kui see mu internetis natuke nähtamatuks muudab. Ma oleksin väga õnnelik, kui praegu kõigi poolt üleslaetavad pildid ja info meile endile kunagi kahjulikuks ei osutu, aga senikaua kuni ma selles faktis kindel olla ei saa, jään ma oma selle pigem privaatsemat sorti internetielu juurde kindlaks.

Mida teeksite teie internetis teisiti, kui oleks võimalik tagasi minna aastasse 2005?

 

Nädalavahetus Glasgow’s

Oh sa raks, oli see alles nädalavahetus. Sai nõrkemisi džinni toonikuga joodud, tantsitud, söödud ja magatud, elust ja armastusest räägitud ning inimestega tutvutud. Ja karjutud, Saksamaa-Rootsi ajal. Kõike neist tõesti väga palju, aga mitte ühtegi nii palju, et oleks liig olnud, kõike sai väga parajalt.

img_20180621_190121img_20180621_191304

Mõtlete, et tegemist on kirikuga? Ei, see on hoopis pubi. Või nagu Manny seda kutsub – viskikirik.

 

img_20180622_110752

img_20180622_130418

Hästi mõnus on praegu Glasgow’s käia, sest kõik on natuke tuttav juba. Orienteerun juba tähtsamate kohtade vahel, mõnikord satun juba tuttavatesse pubidesse-klubidesse, Manny sõbrad on ka juba mõned vaat et headeks semudeks saanud. Üks Manny parimaid sõpru seal on sakslane, kes tuleb kahe nädala pärast omadega tagasi Berliini ja mul on kurikaval plaan temaga siin ühtteist ette võtma hakata.

img_20180622_1418361img_20180622_141926img_20180622_1433341img_20180622_1440561img_20180622_1929511img_20180622_2220351

Aga jagub ka uut. Kuna ma seekord olin Glasgow’s natuke rohkem kui 24h, sai ka uusi kogemusi. Käisime maailma parimat pitsat söömas näiteks, jalutasin linnas paaris minu jaoks uues kandis ringi. Ja peaaegu oleksime me läinud ka aftekale. Glasgow’s (või Šotimaal või UK-s? Ei teagi) on kord karm – alates kümnest õhtul ei või õues enam juua (ka baaride terrassidel) ja klubid sulgevad kell kolm uksed. Selle vastu on leiutatud after hour peod, mis siis pärast klubide sulgemist peale hakkavad. Illegaalsed muidugi, kuidas siis muidu. Peab aga teadma, kust nende kohta infot leida, päris lendlehti nad just ei jaga.

img_20180623_005630img_20180623_153020img_20180623_153130img_20180623_153721img_20180623_153826img_20180623_154808img_20180623_154846

Issand aga see pitsa oli küll tõesti parim. Ja ma olen viimastel aastatel päris palju pitsasid söönud. Ma polnud üldse näljanegi, aga meie kolmesest seltskonnast üks seda oli ja kuna tema ja Manny olid mulle õhtu jooksul juba vähemalt seitse korda maininud, kui hea see pitsa seal on, siis leppisime kokku, et läheme ikkagi sinna, aga et me Mannyga võtame kahepeale ühe pitsa. Oh jumal, oleksime pidanud ikka kaks võtma, sest see pitsa oli ikka taevalik. Ma pole kunagi varem söönud pitsat, mille põhi maitseb lihtsalt nii hästi ja on väga mõnusa tekstuuriga. Vihkan pitsasid, ille ääred on nii krõbedad ja kuivad, et neid peab noaga saagima nagu lollakas. Paesano pitsa oli täiesti vastupidine, pitsapõhi oli pealt kergelt krõbe ja seest oi kui pehme. Lürrrrp. Restoran polnud ka klassikaline Itaalia restoran ruuduliste laudlinade ja mesiselt naeratavate Giovannidega, pigem selline natuke hipsterlikum koht, kus töötas kõik aga nagu kellavärk. Pitsad saime kätte ülikiirelt ja hinnadki olid mõistlikud, mu pitsa oli vist seitse naela.

img_20180623_171807img_20180623_184012img_20180623_184044img_20180624_024557

Ja siis see jalgpallimäng. Olime vaatamas umbes kaheksapealise seltskonnaga ühes üsna suures (aga üllatavalt õdusas) baaris, kus tõesti oli iga nurga peal ekraan, et tõesti iga koha pealt mänge näeks. Baar tuli rahvast täis ja tundus et umbes 95% rahvast on Saksamaa poolt. Oi kuidas see mäng mängis me närvidel. Esimene poolaeg ma oigasin suurema osa ajast. Üsna valjusti, nagu ma märkasin, ma olen väga emotsionaalne jalgpalli ajal, kui mulle mäng korda läheb. Teise poolaja alguses Saksamaa siis skooris ja meie juubeldasime, koor ülejäänud baariga (miinus need viis protsenti). Ja siis see kõige pinevam osa, oh jumal. Me olime kõik nii närvis. Saksamaal võimalusi ju oli, aga väravat ei tulnud. Lisaks Rudy nina ja Boetengi kollased ja… Oli ikka põhjust küüsi närida. Ja siis, viimasel minuti, kui värav tuli, me lihtsalt kargasime püsti ja röökisime, meie ja terve baar. Röökisime ja röökisime ja röökisime, vahepeal embasime üksteist ja karjusime edasi. Selline kergendus lihtsalt, me istusime pärast mängu tükk aega ja puhkasime närve, üsna kurnatud tunne oli. Sellise mängu vaatamine polnud ikka lihtne.

Selline tore reisike siis.

Ahjaa, kuidagi läks veel nii hästi, et sain osa mitmetest väga šotilikest asjadest. Nt sattusin ma Šotimaale keset lõpetamisi ja kõik kohad olid täis mendes mustades rüüdes neidusid ja noormehi. Mehed tihti ka veel seelikutes, nagu ka lõpetajatele kaasa elama tulnud isad ja vanaisad. Ja torupillimuusikat kuulsin ka, ülikooli linnakust läbi jalutades üks tüüp lihtsalt mängis seal keset üksindust laupäevasel pärastlõunal.

Hästi sõbralikke politseinikke kohtasime laupeva öösel. Nad muudkui astusid inimeste juurde, kes umbes viie kraadi käes kell kolm öösel t-särgi väel õues seisid ja välja ei näinud, nagu nad koju minema hakkaks.

Oh ja klubi turvad olid ka ülisõbralikud. Ja klubi vetsud on nii puhtad, ma ikka imestan iga kord.

Et kannatab vahepeal ikka Glasgow’s käia küll. Manny vist jälle pikendab oma lepingut poole aasta võrra, et ma ilmselt satun sinna kunagi veel.

 

Pealiskaudne postitus pidutsemisest, šoppamisest ja juustest

Vahepeal pean ikka nentima, et pole mu tööl häda midagi – näiteks kui ma (peaaegu) segamatult tööl jalgpalli vaadata saan. Või kui töökaaslase gf talle järele tuleb ja ühtlasi meile kõigile jäätist toob. Ma üritangi näha rohkem positiivset ja end draamadest ja draamatsejatest eemale hoida, samas see tähendab mõnikord täielikku isolatsiooni teistest…

Nüüd on mul aga nädalavahetus, sest homme hommikul lendan ma (loodetavasti) Glasgow’sse! Hoidkem siis pöialt, sest viimasel ajal on mul need reisid kuidagi ebaõnnestuma kippunud – kord jäin haigeks (aga lendasin siiski), kord jäin haigeks ja ei lennanud, kord tahtsin lennata kuid lennuk mitte. Nii ootan seda Glasgow’d juba. See on täielik minu aeg, ma saan end lõdvaks lasta ja teha ainult seda mida tahan, kohustused on korraks unustatud. Ilmselt sööme Mannyga hommikusöögiks burgerit, joome natuke liiga palju, avastame Glasgow’ öö(m)elu ja vaatame kell viis öösel lolle videosid. Mul ei tule mõttessegi end kuidagi kammitseda ja ühte kuni mitut asja vältida või miinimumini viia, sest ma tean väga hästi, et palju meil sellist muretut ühist aega enam jäänud ei ole.

Tere, mina olen *** ja ma olen šopahoolik. See faas on mul varemgi olnud, aga siis Primark, nüüd on mu ohvriteks (või tegelikult olen mina nende ohver) muud poed. Alles mõni kuu tagasi kirjutasin ma siin värisevi sõrmi, kuidas ma poes oma unistuste kleiti nägin, mis sada eurot maksis. Mitu päeva ei julgenud seda osta. Nüüd pole mulle probleem tunduvalt suvalisemaid kleite osta, mis ainult natuke vähem maksavad kui too kleit – mida, kusjuures, ma ikka veel kandnud pole, sest pole ühtegi sobivat võimalust olnud. Ma olen sel nädalal kaks korda šoppamas käinud (täna on kolmapäev) ja magama pannud summa, mis kulus mul äkki umbes eelmine aasta kogu garderoobiuuenduse peale (miinus jalanõud). Olgu, ma olin ka kolm kuud Islandil ja sel ajal ostsin ma endale täpselt ühe riietuseseme.

Ma nüüd üritan natuke aega ilma šoppamata olla Aga raske on! Esiteks on mul nüüd raha ning teine põhjus on, et kaal on veidike muutunud ja tahaks vastavaid riideid. Kahjuks on kaal liikunud sinna valesse suunda, aga mis seals ikka. Mul on piisavalt riideid, mis mulle selga lähevad (üks suur kapitäis), aga riided, milles ma end ka hästi tunnen, vot neid on vähemaks jäänud. Ja mis ma ikka kannan midagi, mis mul pool sisikonda kokku surub. Ja siis ei saa ju leppida ainult ühe riideesemega, oleks vaja ikka kogu komplekti. No ja uusi kingi ka, kui juba ostmiseks läks. Ja siis ikka veel ühte kleiti. Jne.

Mu šoppamishulluses on ka süüdi see, et Uniqlo asub mulle nii mugava paiga peal nüüd, et pärast tööd kiirelt šoppamas käia pole mingi vaev. Ja ma lihtsalt armastan Uniqlo riideid. Kolmveerand nende sortimendist on selline, mis mind absoluutselt ei kõneta, aga kõik see ülejäänud on see-eest imeline. Nakatasin paar töökaaslast ka Uniqlo-usku. Nad polnud sellest ketist kuulnudki ja esialgu nad lihtsalt naersid, sest Uniqlo kõlab nagu Uniklo, mis tähendaks siis ülikooli vetsu. Ja me töötame ülikoolis. Kui ma aga ikka oma uute rõivatükkidega tööl ringi patseerisin, siis nentis üks, et on ikka kenad asjad küll. Ja pani ise ka padavai pärast tööd Uniqlosse ja ostis sealt samad püksid mis mulgi :D See on mul teine kord, kui mu mingi riietusese kellelegi nii meeldib, et ta endale samasuguse ostab. Mind see ei sega, võtan seda kui komplimenti. Kuigi vahepeal oli natuke imelik olla küll, kui me Angiega pidevalt samas kleidis kõrvuti istusime koolis :D

Veel viimased hetked rahu mul. Kohe jõuab abikaasakene koju ja siis läheb pakkimiseks-mässamiseks, sest me mõlemad lendame homme, tema lausa Ameerikamaale. Õnneks ei pea kumbki meist väga vara lennuki peale kalpsama, saame rahulikult välja magada (nii umbes seitsme või poole kaheksani, see tähendab) ja veel rõdul kohvi juua hommikul.

Mul ettevalmistused juba peaaegu käivad, sest hennatasin täna juuksed lõpuks ära ja nüüd istun juba kaks tundi, kaks kilekotti peas. Glamuurne elu ma ütlen! Veel tunnike ja siis saab maha pesta. Vahepeal ikka igatsen poevärve, tunnikesega saab kõik tehtud.

Henna on ka kurjast. Mul avanes nimelt võimalus minna juuksemodelliks. Glamuuriga pole siin jällegi midagi pistmist, sest see oleks olnud juuksurite lõpueksamile lihtsalt, oleksin saanud omale bobi ja paar tooni erineva värvi. Ämm oli aastaid elukutselt just juuksurite õpetaja ja tema siis otsis inimesi. Kõlas väga põnevalt (see oli enne seda kui ma ise kääridega oma juuste kallale läksin), aga siis ma tuletasin ämmale meelde, et ma olen ju hennataja. Ja see poleks vaestele juuksuriõpilastele aus, kui nad hennatatud juukseid värvima peaksid, see on ikka hoopis teine teema. Nõnda jäin ma siis tasuta lõikusest ilma.

Puhkuseavaldus on allkirjastatud ja edastatud. Alguses natuke kartsin, kuidas bossid reageerivad sellele “spontaansele” minipuhkusele, sest just hiljuti kuulsin ühte töökaaslast bossile ütlemas, et too tahab vist juulis ühe päeva vabaks võtta, et kas see oleks okei… See oli muidugi natuke liialdatud tema poolt, me oleme ülerahvastatud ja senikaua kuni just kolm või enam inimest oma mitmenädalast puhkust samale ajale ei säti on kõik ok.

Nädalavahetus on ka lõppemas. Midagi erilist ei teinudki, reedel vaatasin J-iga kodus jalkat, eile käisime Dennisega natuke jalutamas ja grillimas ning täna oli äiapapal sünnipäev.

img_20180616_142522img_20180616_182250

Alates neljapäevast on mind väga kummaline peavalu tüütamas. Tuikav ühepoolne valu, tuleb-läheb kuidas jumal juhatab. Neljapäeval oli ta mul terve päeva, õhtul teooriatunnis oli juba päris niru olla. Reedel oli ta jälle tagasi, aga lühemate settidena. Vahel mitu tundi, vahel paar minutit või isegi ainult mõned tuiked. Vahel kannatab täitsa olla, teinekord aga uhan valuvaigisteid sisse ja lähen võimalusel voodisse. Väga tüütu ja omajagu hirmutav ka.

Hector. Kuna me veidike nagu jälle suhtleme (plaanime isegi kunagi jalgpalli koos vaadata!), siis ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et mis värk kontsertidega on. Me ostsime ju mõlemad paar kuud tagasi kallid piletid kontsertidele kuhu me koos minna tahtsime. Aga ühel hetkel polnud ma enam kindel, kas me seda ikka veel soovime. Hector aga arvas, et lähme ikka koos. Selge, siis ma pean ikkagi varsti omale veel ühe puhkusepäeva võtma, aga ma ei kurda. Juulis on Eminem, aga Hannoveris, ja kui sellest viimati juttu tegime paar kuud tagasi, siis mõtlesime õhtul pärast tööd kohale sõita ja järgmise päeva veel kohapeal viibida. Ma vahepeal tõsijutt juba enam ei arvestanudki sellega, et ma Eminemile lähen, aga näedsa, vist ikka lähen ja ma olen väga rõõmus.

img_20180616_170427_bokeh

 

Plaan oli tegelikult nädalavahetusel juuksurisse minna – ma olen ikkagi täiskohaga tööl käiv täiskasvanud inimene, kaua ma omal neid juukseid ise kääridega nüsin, aga kuidagi läks laupäev nii kiiresti mööda, et pühapäeval vaatasin jälle nõutult oma liiiga pikaks muutunud juukseid ja noh, ülejäänud lugu pole vaja vist rääkida. Ah, räägin ikka – ma jäin esimest korda oma lõikusega täiega rahule! Ei möödunudki terve õhtu üksikuid pikemaid tutte või karvu maha lõigates, samuti ei tulnud ette seda klassikalist “oot, siit on liiga pikk, lõikan lühemaks – uups, nüüd on liiga lühike, pean nüüd mujalt lühemaks võtma”-seiklust. Kes teab, äkki hakkangi nüüd ainult ise seda tegema. St tegin ju ennegi, aga viimased kaks juukselõikust on tõepoolest toimunud kellegi teise osavate käte poolt.

Broneerisin omale piletid Glasgow’sse ära. Ühtlasi tähendab see, et mul tuleb esimest korda puhkust võtta. Laadisin vastava avalduse omale alla ja asusin täitma. Panin aga kuupäevad sisse ja puhkusepäevade arv ilmus tabelisse automaatselt:

Screenshot 2018-06-11 22.41.43.png

Ma kardan, et päriselt see läbi ei lähe :D Aga käsitsi ma seda muuta ka ei saa. Kui siis vaid päris päris käsitsi ehk pastakaga. Eks küsin kolleegidelt, et mis värk on.

Manny käis hiljuti Šotimaal matkamas ja oli sellest suures vaimustuses. Nüüd uuris minult, et kas ma tahan järgmisel nädalavahetusel minna matkama või jooma. Ma küsisin, et kas mõlemat ei saa. Kui J kuulis, et me mõtleme võib-olla isegi matkama minna, puhkes ta väga kõva häälega naerma. Ma ei tea, mida see tähendama pidi :D Aga ma leppisin Mannyga kokku, et otsustame spontaanselt. Mis ilmselt tähendab, et matkama me ei jõua.

Töö: asjad liiguvad. Sain omale isegi tulevase vastutusala, tegi ikka uhkeks küll. Varsti läheb õppimiseks.

J sai meile kaheks nädalaks tasuta ühe ajalehe tellimuse ja noh, nüüd käib meil siis see leht. Ja see pani mõtlema, et kes teab, äkki hakkan kunagi ka päriselt ajalehte tellima. Aega selle lugemiseks mul ju on,tahtmist ka. Mulle väga meeldivad Saksa ajalehed, nad on ikka nii palju sisukamad kui nende Eesti ametivennad. Aga siit ka miinus – sisu on nii palju, et kõike ei ole lihtsalt võimalik lugeda. Ja mul hakkab alati kuidagi lehte kõrvale heites natuke piinlik, et ma sellest suurest infokuhilast omale ainult nii vähe kaasa võtsin. Vahepeal ei viskagi lehte veel ära vaid kinnitan endale, et jajah, loen homme edasi… aga järgmisel päeval on ju juba uus leht kohal. Millisest hetkest tasub ajaleht end ära? 5 minutit lugemist? 10? 20? Küsimused, küsimused.

 

Mul on ka mingi koolituste laine siin praegu. Esmaspäeval esmaabikoolitus ja täna tulekustutusõppus. Eks ma olen viimase mõne aasta jooksul päris palju kordi juba kuulnud, mida ühes või teises hoones tule korral teha ja kuidas see reageerimine ja kustutamine teoreetiliselt käib, aga täna sai ka käed külge panna. Ja see on väga hea, sest nii õpib ikka kõige rohkem, üks kord ise tuld kustutada teeb loodetavasti kahjutuks selle valeinfo, mis filmidest tulekustutuse kohta tuleb. Nt et süsihappegaasi tuleks kasta tulekolde pihta sutsakatena – täielik jama. Lased nii kaua kuni tulekustuti tühi on (kui sul just mitut väiksemat kollet ja nende peale vaid ühte tulekustutit pole) – kahekilosel kustutil on see 6-8 sekundit. Ei ole seal vaja hakata säästlikult mõtlema. Või et kui inimene põleb, et hakka teda aga vaiba sisse keerama. Kui käeulatuses on ÜKSKÕIK MILLINE tulekustuti, tuleb seda kasutada, ka inimese peal. Olgu see siis kas või vaht või pulber. Kui hakata põlevat inimest kustutamiseks patsutama, siis teeb talle sellega ikka korraliku karuteeene. Kui tulekustutit lähedal pole, siis on muidugi teine teema.

Ning ah jaa, kui autos on tulekustuti,  EI TOHIKS seda hoida pagasiruumis. Selle sealt äratoomine võtab liiga kaua aega, mis teeb selle omamise suhteliselt mõttetuks.

See koolitus on töötajatele-üliõpilastele tasuta (ja me tühjedasime seal kambakesi ikka paarkümmend tulekustutit) ja kui soovi on, võib seda kas või iga kuu teha, tööajast. Päris tore minu meelest.

 

img_20180613_085514

 

 

Teekond juhiloani Saksamaal (2)

Esimesed emotsioonid on siin.

Juba kaks nädalat võin end pidada autokooli õpilaseks. Tänaseks on asjad natuke ka juba edasi liikunud ja mõtlesingi rääkida nii enda (väga pisikestest) edusammudest kui enda senisest kogemusest üldse.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis käib autokool Saksamaal nii:

  1. Otsid omale autokooli ja lähed sinna mingil endal valitud lahtiolekuajal kohale.
  2. Registreerid end ära ja maksad natuke raha neile. Mina maksin 99 eurot teooriatundide eest. Autokool maksab siin päris palju, sellepärast toimub rahaga arveldamine jupikaupa, mitte et maksad 400 eurot ja siis alles lisasõidutundide eest juurde või midagi.
  3. Lähed endale sobival ajal teooriatundidesse. Ei ole nii, et regad end ära kursusele ja siis käi seal n nädalat iga päev kohal. Ei, käi kuna tahad. Ei pea minema esimesse tundi, alusta või kümnenda tunniga. Lihtsalt lõpuks peavad kõik tunnid tehtud olema. Minu autokoolis on teooria kolm korda nädalas 90 minutit (vähemalt ametlikult…) ja kokku on B-kategooriale 14 teooriatundi. Kui 14 tundi läbi on, hakkab järgmisest päevast uus ring peale. Ehk siis kui ma mingisse tundi ei jõua või ei viitsi, siis on järgmine võimalus see tund ära teha umbes viie nädala pärast. Ehk siis kui enam-vähem kohusetundlikult (vahel ikka tuleb midagi vahele ju) kohal käia, võiks hiljemalt kümne nädalaga teooria tehtud saada.
  4. Käid sõitmas. Sõitmiseks pole vaja läbida n arv teooriatunde, mine kunas tahad. Olen ka kuulnud, et käidud on isegi enne kõige esimest teooriatundi. Pole olemas kohustuslikku sõidutundide arvu, lihtsalt pead käima kuni oskad. Lisaks tuleb läbida ka mõned natuke teistsugused sõidutunnid: 4x Autobahn, 3x pimedasõit ja 5x kuskil maanteedel või mägedes, mis poleks ei linn ega Autobahn.
  5. Koolieksameid pole. Eksamile lähed, kui tunned valmisolekut ja kui õpetajal ka selle vastu midagi pole.
  6. Et eksamile saada, tuleb kas Bürgeramtis või omaenda autokoolis täita ära eksamitele lubamise avaldus. Selle jaoks on vaja esmaabikoolituse tõendit, nägemiskontrolli tõendit, passipilti ja isikuttõendavat dokumenti. Ja 90 eurot. Selle avaldusega ei tasu oodata hetkeni, mil sõitmine juba selge, sest avalduse läbivaatamine võtab umbes kuus nädalat.

Mina olen alles oma teekonna üsna alguses, teooriatunde on mul läbitud vaid neli, kuid täna sai tehtud esmaabikoolitus. Mu tunnistusel seisab, et koolitus kestis kella kahest kella kümneni. Tegelikult veerand viiest poole kaheksani, mille sisse jäi ka umbes 30 minuti jagu pause. Koolitaja oli täielik vanakooli rokkar, mahlaka kõnepruugi ja umbes 15 aastat vana PowerPoint esitlusega. Nukku näidati meile ja koolitaja demonstreeris ka, aga seda polnud nagu Eestis (jah, mul on seal isegi esmaabikoolitus läbitud autokooli jaoks), et kõik peame nuku peal elustamist proovima. Meeldis, et koolitaja rääkis ka mitmetest enda kogemustest, nt oma mootorrattaõnnetusest. Ja natuke ka juriidikast, et millised õigused meil elustaja või abiosutajana on. Et midagi ikka õppisin küll.

Homme siis jälle teooriatund. Ja ülehomme. Ja üleülehomme. Muud elu hetkel nädala sees väga ei olegi. Sõitmisega ma ei kiirusta, ootan vist veel paar nädalat.

Päev number: 14

Lubade saamiseks kulunud raha siiani:

  • 99 eurot (teooriatunnid)
  • 20 eurot (esmaabikursus)

Mida olen õppinud: mu õpetajal on 20 ühesugust särki. Ta ütles seda meile, et me ei arvaks, et ta iga päev sama särki kannab.

Endal hakkab mul ka juba vaikselt imelik, et ma siin aina nii negatiivseid postitusi trein, aga midagi pole parata, selline see elu mõnikord on. Proovin täna aga pigem natuke helgemad mõtted siia kirja panna.

Järgmised 4-5 nädalat on mul tööd! Ei peagi enam igal hommikul vaatama, kuhu ja keda tüütama minna võiks sel päeval.

Nädalavahetus on käes! Mitte et mul mingid suured plaanid selleks oleks, aga ikkagi, vähemalt saab töödraamadest puhata.

Manny ja Hectoriga sai sel nädalal kõvasti aega veedetud! Isegi liiga kõvasti. Esmaspäev ja teisipäev lõpetasin töö natuke varem ja ruttasin seiklema, koju sain alles pärast keskööd. Päris kurnav, aga väga-väga tore.

Homme on Lange Nacht der Wissenschaften! Seekord ma ise katseid ei tee, ostan hoopis pileti ja lähen vaatama. Kohtun klassikaaslastega ja vaatame oma kooli üle, saab kindlasti tore olema.

Mu palgapäevani on vähem kui nädal ehk minu jaoks on käes n-ö kuu lõpp, aga hoolimata kõiksugustest ostudest ja võlgade tagasimaksmisest pole mul esimest korda elus enne palgapäeva näpud põhjas. Väga hea tunne. Üks kuu veel ja siis olen võlavaba ka. Manny ja Hectoriga õhtuid veetes oli ka mõnus, me teenime nüüd lõpuks kõik raha ja ei käinud poes enam mingit arvutamist, et kes mille eest ja kui palju maksab, kes ees see mees. Vahel pidime võitlemagi, et kes nüüd maksta saab. Aga jah, nüüd hakkab varsti raha uutele suurematele asjadele kuluma ka. Vaikselt tegeleme oma sügisese reisiga, lisaks tahame koju paari uut mööblieset. Ja autokene käis meil just ülevaatuses ja tahab omajagu putitamist, et kordusülevaatus läbida.

Hectoriga läheb… nii ja naa. Me oleme üleeile-eile-täna ehk pärast Manny lahkumist veidike suhelnud küll, aga peaasjalikult vaid ühel teemal. Hectoril õnnestus end nimelt teisipäeval veidike vigastada ja kuna see oli 1% minu süü ka, siis olid mul korralikud süümekad ja ma ikka pärisin, et kuidas tal nüüd läheb. Aga ta käis täna juba tööl ja arvas, et uueks nädalaks on kõik möödanik. Kas me pärast seda omale uue jututeema leiame, vot seda ma veel ei tea.

Niisiis, reede õhtu. Mõtlesime eile küll J-iga täna midagi vahvat teha koos, aga siis saabus hoopis mu igakuine kõhuvalu ja sellega on mu lemmiktegevus valuvaigisti võtmine ja diivanil lebotamine. Mida ma praegu ka teen. Koos virgin gin tonicuga. Varsti võtan vist ka raamatu kätte. Ma olen alates tööle minemisest suhteliselt palju lugema hakanud tegelikult, “Sõrmuste isanda” triloogia (üle)lugesin umbes kolme kuuga läbi. Nagu öeldud, suhteliselt palju – mu hiilgeaegadega ei anna võrreldagi, aga siiski tunduvalt rohkem kui ülikooli või kutsekooli ajal. Kuna enne LOTR-i lugesin läbi saksakeelse raamatu ja LOTR oli inglise keeles, siis nüüd mõtlesin vahelduseks ka oma emakeeles lugeda. Mul raamaturiiulis ikka mõned eestikeelsed raamatud on, mida kas pole ammu või üldse lugenud.

Ma ütlesin küll, et käesoleval aastal olen ma enda kohta juba päris palju lugenud, aga viimased 1-2 kuud on jälle madalseis olnud, sest ma olen metroos lugemise asemel lihtsalt magama hakanud. Kohe nii tõsiselt, et ma olen oma metroomagamist täiustanud. Julgen end juba harrastusmagajaks nimetada. Kui muidu olin terve aja poolunes ja tegin igas peatuses korra silmad lahti, siis nüüd magan sügavamalt ja pikemaid vahemaasid. Kui ma sõidan väga hästi tuttavat marsruuti, siis on peatuse mahamagamise võimalus minu puhul ikka väga väike. Siiani pole seda mul veel kordagi ette tulnud näiteks – ja ma magan tihti mõlemal suunal + pean korra ka ümber istuma. Eile juhtus küll nii, et kui silmad lahti tegin olin täpselt oma ümberistumispeatuses ja uksed olid ka juba lahti. Hüppasin püsti ja kappasin välja, ise mõeldes, et tjah, viis sekundit tagasi ma veel magasin.