Pealiskaudne postitus pidutsemisest, šoppamisest ja juustest

Vahepeal pean ikka nentima, et pole mu tööl häda midagi – näiteks kui ma (peaaegu) segamatult tööl jalgpalli vaadata saan. Või kui töökaaslase gf talle järele tuleb ja ühtlasi meile kõigile jäätist toob. Ma üritangi näha rohkem positiivset ja end draamadest ja draamatsejatest eemale hoida, samas see tähendab mõnikord täielikku isolatsiooni teistest…

Nüüd on mul aga nädalavahetus, sest homme hommikul lendan ma (loodetavasti) Glasgow’sse! Hoidkem siis pöialt, sest viimasel ajal on mul need reisid kuidagi ebaõnnestuma kippunud – kord jäin haigeks (aga lendasin siiski), kord jäin haigeks ja ei lennanud, kord tahtsin lennata kuid lennuk mitte. Nii ootan seda Glasgow’d juba. See on täielik minu aeg, ma saan end lõdvaks lasta ja teha ainult seda mida tahan, kohustused on korraks unustatud. Ilmselt sööme Mannyga hommikusöögiks burgerit, joome natuke liiga palju, avastame Glasgow’ öö(m)elu ja vaatame kell viis öösel lolle videosid. Mul ei tule mõttessegi end kuidagi kammitseda ja ühte kuni mitut asja vältida või miinimumini viia, sest ma tean väga hästi, et palju meil sellist muretut ühist aega enam jäänud ei ole.

Tere, mina olen *** ja ma olen šopahoolik. See faas on mul varemgi olnud, aga siis Primark, nüüd on mu ohvriteks (või tegelikult olen mina nende ohver) muud poed. Alles mõni kuu tagasi kirjutasin ma siin värisevi sõrmi, kuidas ma poes oma unistuste kleiti nägin, mis sada eurot maksis. Mitu päeva ei julgenud seda osta. Nüüd pole mulle probleem tunduvalt suvalisemaid kleite osta, mis ainult natuke vähem maksavad kui too kleit – mida, kusjuures, ma ikka veel kandnud pole, sest pole ühtegi sobivat võimalust olnud. Ma olen sel nädalal kaks korda šoppamas käinud (täna on kolmapäev) ja magama pannud summa, mis kulus mul äkki umbes eelmine aasta kogu garderoobiuuenduse peale (miinus jalanõud). Olgu, ma olin ka kolm kuud Islandil ja sel ajal ostsin ma endale täpselt ühe riietuseseme.

Ma nüüd üritan natuke aega ilma šoppamata olla Aga raske on! Esiteks on mul nüüd raha ning teine põhjus on, et kaal on veidike muutunud ja tahaks vastavaid riideid. Kahjuks on kaal liikunud sinna valesse suunda, aga mis seals ikka. Mul on piisavalt riideid, mis mulle selga lähevad (üks suur kapitäis), aga riided, milles ma end ka hästi tunnen, vot neid on vähemaks jäänud. Ja mis ma ikka kannan midagi, mis mul pool sisikonda kokku surub. Ja siis ei saa ju leppida ainult ühe riideesemega, oleks vaja ikka kogu komplekti. No ja uusi kingi ka, kui juba ostmiseks läks. Ja siis ikka veel ühte kleiti. Jne.

Mu šoppamishulluses on ka süüdi see, et Uniqlo asub mulle nii mugava paiga peal nüüd, et pärast tööd kiirelt šoppamas käia pole mingi vaev. Ja ma lihtsalt armastan Uniqlo riideid. Kolmveerand nende sortimendist on selline, mis mind absoluutselt ei kõneta, aga kõik see ülejäänud on see-eest imeline. Nakatasin paar töökaaslast ka Uniqlo-usku. Nad polnud sellest ketist kuulnudki ja esialgu nad lihtsalt naersid, sest Uniqlo kõlab nagu Uniklo, mis tähendaks siis ülikooli vetsu. Ja me töötame ülikoolis. Kui ma aga ikka oma uute rõivatükkidega tööl ringi patseerisin, siis nentis üks, et on ikka kenad asjad küll. Ja pani ise ka padavai pärast tööd Uniqlosse ja ostis sealt samad püksid mis mulgi :D See on mul teine kord, kui mu mingi riietusese kellelegi nii meeldib, et ta endale samasuguse ostab. Mind see ei sega, võtan seda kui komplimenti. Kuigi vahepeal oli natuke imelik olla küll, kui me Angiega pidevalt samas kleidis kõrvuti istusime koolis :D

Veel viimased hetked rahu mul. Kohe jõuab abikaasakene koju ja siis läheb pakkimiseks-mässamiseks, sest me mõlemad lendame homme, tema lausa Ameerikamaale. Õnneks ei pea kumbki meist väga vara lennuki peale kalpsama, saame rahulikult välja magada (nii umbes seitsme või poole kaheksani, see tähendab) ja veel rõdul kohvi juua hommikul.

Mul ettevalmistused juba peaaegu käivad, sest hennatasin täna juuksed lõpuks ära ja nüüd istun juba kaks tundi, kaks kilekotti peas. Glamuurne elu ma ütlen! Veel tunnike ja siis saab maha pesta. Vahepeal ikka igatsen poevärve, tunnikesega saab kõik tehtud.

Henna on ka kurjast. Mul avanes nimelt võimalus minna juuksemodelliks. Glamuuriga pole siin jällegi midagi pistmist, sest see oleks olnud juuksurite lõpueksamile lihtsalt, oleksin saanud omale bobi ja paar tooni erineva värvi. Ämm oli aastaid elukutselt just juuksurite õpetaja ja tema siis otsis inimesi. Kõlas väga põnevalt (see oli enne seda kui ma ise kääridega oma juuste kallale läksin), aga siis ma tuletasin ämmale meelde, et ma olen ju hennataja. Ja see poleks vaestele juuksuriõpilastele aus, kui nad hennatatud juukseid värvima peaksid, see on ikka hoopis teine teema. Nõnda jäin ma siis tasuta lõikusest ilma.

Puhkuseavaldus on allkirjastatud ja edastatud. Alguses natuke kartsin, kuidas bossid reageerivad sellele “spontaansele” minipuhkusele, sest just hiljuti kuulsin ühte töökaaslast bossile ütlemas, et too tahab vist juulis ühe päeva vabaks võtta, et kas see oleks okei… See oli muidugi natuke liialdatud tema poolt, me oleme ülerahvastatud ja senikaua kuni just kolm või enam inimest oma mitmenädalast puhkust samale ajale ei säti on kõik ok.

Nädalavahetus on ka lõppemas. Midagi erilist ei teinudki, reedel vaatasin J-iga kodus jalkat, eile käisime Dennisega natuke jalutamas ja grillimas ning täna oli äiapapal sünnipäev.

img_20180616_142522img_20180616_182250

Alates neljapäevast on mind väga kummaline peavalu tüütamas. Tuikav ühepoolne valu, tuleb-läheb kuidas jumal juhatab. Neljapäeval oli ta mul terve päeva, õhtul teooriatunnis oli juba päris niru olla. Reedel oli ta jälle tagasi, aga lühemate settidena. Vahel mitu tundi, vahel paar minutit või isegi ainult mõned tuiked. Vahel kannatab täitsa olla, teinekord aga uhan valuvaigisteid sisse ja lähen võimalusel voodisse. Väga tüütu ja omajagu hirmutav ka.

Hector. Kuna me veidike nagu jälle suhtleme (plaanime isegi kunagi jalgpalli koos vaadata!), siis ma võtsin julguse kokku ja küsisin, et mis värk kontsertidega on. Me ostsime ju mõlemad paar kuud tagasi kallid piletid kontsertidele kuhu me koos minna tahtsime. Aga ühel hetkel polnud ma enam kindel, kas me seda ikka veel soovime. Hector aga arvas, et lähme ikka koos. Selge, siis ma pean ikkagi varsti omale veel ühe puhkusepäeva võtma, aga ma ei kurda. Juulis on Eminem, aga Hannoveris, ja kui sellest viimati juttu tegime paar kuud tagasi, siis mõtlesime õhtul pärast tööd kohale sõita ja järgmise päeva veel kohapeal viibida. Ma vahepeal tõsijutt juba enam ei arvestanudki sellega, et ma Eminemile lähen, aga näedsa, vist ikka lähen ja ma olen väga rõõmus.

img_20180616_170427_bokeh

 

Plaan oli tegelikult nädalavahetusel juuksurisse minna – ma olen ikkagi täiskohaga tööl käiv täiskasvanud inimene, kaua ma omal neid juukseid ise kääridega nüsin, aga kuidagi läks laupäev nii kiiresti mööda, et pühapäeval vaatasin jälle nõutult oma liiiga pikaks muutunud juukseid ja noh, ülejäänud lugu pole vaja vist rääkida. Ah, räägin ikka – ma jäin esimest korda oma lõikusega täiega rahule! Ei möödunudki terve õhtu üksikuid pikemaid tutte või karvu maha lõigates, samuti ei tulnud ette seda klassikalist “oot, siit on liiga pikk, lõikan lühemaks – uups, nüüd on liiga lühike, pean nüüd mujalt lühemaks võtma”-seiklust. Kes teab, äkki hakkangi nüüd ainult ise seda tegema. St tegin ju ennegi, aga viimased kaks juukselõikust on tõepoolest toimunud kellegi teise osavate käte poolt.

Broneerisin omale piletid Glasgow’sse ära. Ühtlasi tähendab see, et mul tuleb esimest korda puhkust võtta. Laadisin vastava avalduse omale alla ja asusin täitma. Panin aga kuupäevad sisse ja puhkusepäevade arv ilmus tabelisse automaatselt:

Screenshot 2018-06-11 22.41.43.png

Ma kardan, et päriselt see läbi ei lähe :D Aga käsitsi ma seda muuta ka ei saa. Kui siis vaid päris päris käsitsi ehk pastakaga. Eks küsin kolleegidelt, et mis värk on.

Manny käis hiljuti Šotimaal matkamas ja oli sellest suures vaimustuses. Nüüd uuris minult, et kas ma tahan järgmisel nädalavahetusel minna matkama või jooma. Ma küsisin, et kas mõlemat ei saa. Kui J kuulis, et me mõtleme võib-olla isegi matkama minna, puhkes ta väga kõva häälega naerma. Ma ei tea, mida see tähendama pidi :D Aga ma leppisin Mannyga kokku, et otsustame spontaanselt. Mis ilmselt tähendab, et matkama me ei jõua.

Töö: asjad liiguvad. Sain omale isegi tulevase vastutusala, tegi ikka uhkeks küll. Varsti läheb õppimiseks.

J sai meile kaheks nädalaks tasuta ühe ajalehe tellimuse ja noh, nüüd käib meil siis see leht. Ja see pani mõtlema, et kes teab, äkki hakkan kunagi ka päriselt ajalehte tellima. Aega selle lugemiseks mul ju on,tahtmist ka. Mulle väga meeldivad Saksa ajalehed, nad on ikka nii palju sisukamad kui nende Eesti ametivennad. Aga siit ka miinus – sisu on nii palju, et kõike ei ole lihtsalt võimalik lugeda. Ja mul hakkab alati kuidagi lehte kõrvale heites natuke piinlik, et ma sellest suurest infokuhilast omale ainult nii vähe kaasa võtsin. Vahepeal ei viskagi lehte veel ära vaid kinnitan endale, et jajah, loen homme edasi… aga järgmisel päeval on ju juba uus leht kohal. Millisest hetkest tasub ajaleht end ära? 5 minutit lugemist? 10? 20? Küsimused, küsimused.

 

Mul on ka mingi koolituste laine siin praegu. Esmaspäeval esmaabikoolitus ja täna tulekustutusõppus. Eks ma olen viimase mõne aasta jooksul päris palju kordi juba kuulnud, mida ühes või teises hoones tule korral teha ja kuidas see reageerimine ja kustutamine teoreetiliselt käib, aga täna sai ka käed külge panna. Ja see on väga hea, sest nii õpib ikka kõige rohkem, üks kord ise tuld kustutada teeb loodetavasti kahjutuks selle valeinfo, mis filmidest tulekustutuse kohta tuleb. Nt et süsihappegaasi tuleks kasta tulekolde pihta sutsakatena – täielik jama. Lased nii kaua kuni tulekustuti tühi on (kui sul just mitut väiksemat kollet ja nende peale vaid ühte tulekustutit pole) – kahekilosel kustutil on see 6-8 sekundit. Ei ole seal vaja hakata säästlikult mõtlema. Või et kui inimene põleb, et hakka teda aga vaiba sisse keerama. Kui käeulatuses on ÜKSKÕIK MILLINE tulekustuti, tuleb seda kasutada, ka inimese peal. Olgu see siis kas või vaht või pulber. Kui hakata põlevat inimest kustutamiseks patsutama, siis teeb talle sellega ikka korraliku karuteeene. Kui tulekustutit lähedal pole, siis on muidugi teine teema.

Ning ah jaa, kui autos on tulekustuti,  EI TOHIKS seda hoida pagasiruumis. Selle sealt äratoomine võtab liiga kaua aega, mis teeb selle omamise suhteliselt mõttetuks.

See koolitus on töötajatele-üliõpilastele tasuta (ja me tühjedasime seal kambakesi ikka paarkümmend tulekustutit) ja kui soovi on, võib seda kas või iga kuu teha, tööajast. Päris tore minu meelest.

 

img_20180613_085514

 

 

Teekond juhiloani Saksamaal (2)

Esimesed emotsioonid on siin.

Juba kaks nädalat võin end pidada autokooli õpilaseks. Tänaseks on asjad natuke ka juba edasi liikunud ja mõtlesingi rääkida nii enda (väga pisikestest) edusammudest kui enda senisest kogemusest üldse.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis käib autokool Saksamaal nii:

  1. Otsid omale autokooli ja lähed sinna mingil endal valitud lahtiolekuajal kohale.
  2. Registreerid end ära ja maksad natuke raha neile. Mina maksin 99 eurot teooriatundide eest. Autokool maksab siin päris palju, sellepärast toimub rahaga arveldamine jupikaupa, mitte et maksad 400 eurot ja siis alles lisasõidutundide eest juurde või midagi.
  3. Lähed endale sobival ajal teooriatundidesse. Ei ole nii, et regad end ära kursusele ja siis käi seal n nädalat iga päev kohal. Ei, käi kuna tahad. Ei pea minema esimesse tundi, alusta või kümnenda tunniga. Lihtsalt lõpuks peavad kõik tunnid tehtud olema. Minu autokoolis on teooria kolm korda nädalas 90 minutit (vähemalt ametlikult…) ja kokku on B-kategooriale 14 teooriatundi. Kui 14 tundi läbi on, hakkab järgmisest päevast uus ring peale. Ehk siis kui ma mingisse tundi ei jõua või ei viitsi, siis on järgmine võimalus see tund ära teha umbes viie nädala pärast. Ehk siis kui enam-vähem kohusetundlikult (vahel ikka tuleb midagi vahele ju) kohal käia, võiks hiljemalt kümne nädalaga teooria tehtud saada.
  4. Käid sõitmas. Sõitmiseks pole vaja läbida n arv teooriatunde, mine kunas tahad. Olen ka kuulnud, et käidud on isegi enne kõige esimest teooriatundi. Pole olemas kohustuslikku sõidutundide arvu, lihtsalt pead käima kuni oskad. Lisaks tuleb läbida ka mõned natuke teistsugused sõidutunnid: 4x Autobahn, 3x pimedasõit ja 5x kuskil maanteedel või mägedes, mis poleks ei linn ega Autobahn.
  5. Koolieksameid pole. Eksamile lähed, kui tunned valmisolekut ja kui õpetajal ka selle vastu midagi pole.
  6. Et eksamile saada, tuleb kas Bürgeramtis või omaenda autokoolis täita ära eksamitele lubamise avaldus. Selle jaoks on vaja esmaabikoolituse tõendit, nägemiskontrolli tõendit, passipilti ja isikuttõendavat dokumenti. Ja 90 eurot. Selle avaldusega ei tasu oodata hetkeni, mil sõitmine juba selge, sest avalduse läbivaatamine võtab umbes kuus nädalat.

Mina olen alles oma teekonna üsna alguses, teooriatunde on mul läbitud vaid neli, kuid täna sai tehtud esmaabikoolitus. Mu tunnistusel seisab, et koolitus kestis kella kahest kella kümneni. Tegelikult veerand viiest poole kaheksani, mille sisse jäi ka umbes 30 minuti jagu pause. Koolitaja oli täielik vanakooli rokkar, mahlaka kõnepruugi ja umbes 15 aastat vana PowerPoint esitlusega. Nukku näidati meile ja koolitaja demonstreeris ka, aga seda polnud nagu Eestis (jah, mul on seal isegi esmaabikoolitus läbitud autokooli jaoks), et kõik peame nuku peal elustamist proovima. Meeldis, et koolitaja rääkis ka mitmetest enda kogemustest, nt oma mootorrattaõnnetusest. Ja natuke ka juriidikast, et millised õigused meil elustaja või abiosutajana on. Et midagi ikka õppisin küll.

Homme siis jälle teooriatund. Ja ülehomme. Ja üleülehomme. Muud elu hetkel nädala sees väga ei olegi. Sõitmisega ma ei kiirusta, ootan vist veel paar nädalat.

Päev number: 14

Lubade saamiseks kulunud raha siiani:

  • 99 eurot (teooriatunnid)
  • 20 eurot (esmaabikursus)

Mida olen õppinud: mu õpetajal on 20 ühesugust särki. Ta ütles seda meile, et me ei arvaks, et ta iga päev sama särki kannab.

Endal hakkab mul ka juba vaikselt imelik, et ma siin aina nii negatiivseid postitusi trein, aga midagi pole parata, selline see elu mõnikord on. Proovin täna aga pigem natuke helgemad mõtted siia kirja panna.

Järgmised 4-5 nädalat on mul tööd! Ei peagi enam igal hommikul vaatama, kuhu ja keda tüütama minna võiks sel päeval.

Nädalavahetus on käes! Mitte et mul mingid suured plaanid selleks oleks, aga ikkagi, vähemalt saab töödraamadest puhata.

Manny ja Hectoriga sai sel nädalal kõvasti aega veedetud! Isegi liiga kõvasti. Esmaspäev ja teisipäev lõpetasin töö natuke varem ja ruttasin seiklema, koju sain alles pärast keskööd. Päris kurnav, aga väga-väga tore.

Homme on Lange Nacht der Wissenschaften! Seekord ma ise katseid ei tee, ostan hoopis pileti ja lähen vaatama. Kohtun klassikaaslastega ja vaatame oma kooli üle, saab kindlasti tore olema.

Mu palgapäevani on vähem kui nädal ehk minu jaoks on käes n-ö kuu lõpp, aga hoolimata kõiksugustest ostudest ja võlgade tagasimaksmisest pole mul esimest korda elus enne palgapäeva näpud põhjas. Väga hea tunne. Üks kuu veel ja siis olen võlavaba ka. Manny ja Hectoriga õhtuid veetes oli ka mõnus, me teenime nüüd lõpuks kõik raha ja ei käinud poes enam mingit arvutamist, et kes mille eest ja kui palju maksab, kes ees see mees. Vahel pidime võitlemagi, et kes nüüd maksta saab. Aga jah, nüüd hakkab varsti raha uutele suurematele asjadele kuluma ka. Vaikselt tegeleme oma sügisese reisiga, lisaks tahame koju paari uut mööblieset. Ja autokene käis meil just ülevaatuses ja tahab omajagu putitamist, et kordusülevaatus läbida.

Hectoriga läheb… nii ja naa. Me oleme üleeile-eile-täna ehk pärast Manny lahkumist veidike suhelnud küll, aga peaasjalikult vaid ühel teemal. Hectoril õnnestus end nimelt teisipäeval veidike vigastada ja kuna see oli 1% minu süü ka, siis olid mul korralikud süümekad ja ma ikka pärisin, et kuidas tal nüüd läheb. Aga ta käis täna juba tööl ja arvas, et uueks nädalaks on kõik möödanik. Kas me pärast seda omale uue jututeema leiame, vot seda ma veel ei tea.

Niisiis, reede õhtu. Mõtlesime eile küll J-iga täna midagi vahvat teha koos, aga siis saabus hoopis mu igakuine kõhuvalu ja sellega on mu lemmiktegevus valuvaigisti võtmine ja diivanil lebotamine. Mida ma praegu ka teen. Koos virgin gin tonicuga. Varsti võtan vist ka raamatu kätte. Ma olen alates tööle minemisest suhteliselt palju lugema hakanud tegelikult, “Sõrmuste isanda” triloogia (üle)lugesin umbes kolme kuuga läbi. Nagu öeldud, suhteliselt palju – mu hiilgeaegadega ei anna võrreldagi, aga siiski tunduvalt rohkem kui ülikooli või kutsekooli ajal. Kuna enne LOTR-i lugesin läbi saksakeelse raamatu ja LOTR oli inglise keeles, siis nüüd mõtlesin vahelduseks ka oma emakeeles lugeda. Mul raamaturiiulis ikka mõned eestikeelsed raamatud on, mida kas pole ammu või üldse lugenud.

Ma ütlesin küll, et käesoleval aastal olen ma enda kohta juba päris palju lugenud, aga viimased 1-2 kuud on jälle madalseis olnud, sest ma olen metroos lugemise asemel lihtsalt magama hakanud. Kohe nii tõsiselt, et ma olen oma metroomagamist täiustanud. Julgen end juba harrastusmagajaks nimetada. Kui muidu olin terve aja poolunes ja tegin igas peatuses korra silmad lahti, siis nüüd magan sügavamalt ja pikemaid vahemaasid. Kui ma sõidan väga hästi tuttavat marsruuti, siis on peatuse mahamagamise võimalus minu puhul ikka väga väike. Siiani pole seda mul veel kordagi ette tulnud näiteks – ja ma magan tihti mõlemal suunal + pean korra ka ümber istuma. Eile juhtus küll nii, et kui silmad lahti tegin olin täpselt oma ümberistumispeatuses ja uksed olid ka juba lahti. Hüppasin püsti ja kappasin välja, ise mõeldes, et tjah, viis sekundit tagasi ma veel magasin.

 

Kaitstud:

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Eilne õhtu oli täielik nostalgialaks – lihtsalt tšillisin tundide kaupa sõpradega järve ääres, pargis ja lokaalides, sõime ja jõime, rääkisime lollidel teemadel… Aasta tagasi oli see mu igapäev, nüüd juba harv juhus. Ja noh, kaua enam olla ei saa, sest kell 6.20 on äratus. Seega klubi jäi minu jaoks ära, aga peaaegu keskööni sain ikkagi olla. Oma inimestega. Kelle seltskonnas ma ei pea mõtlema, et õõhh, mis teemadel nüüd küll rääkida. Või huvi teesklema. Või omaette nurgas konutama. Naljakas, see kõik oli tükk aega minu jaoks väga tavaline mitmete n-ö sõpradega kohtudes. Aga nüüd ma enam ei suuda sõpradeks kutsuda inimesi, kelle seltskonda ma ei naudi. Kellega lihtsalt viisakusest kohtud. Või igavusest. Sõbrad peaksid olema ikka need inimesed, kellega kohtumist sa ootad, keda sa hea meelega kuulad, kes sind hea meelega kuulab, kellega olemist sa naudid.

Mõned korrad sain Hectoriga ka paar minutit üksi olla. Väga imelik oli. Vestlus vaibub meil omavahel olles ikka kähku ja me lihtsalt istume ja vaikime, kuni Manny jälle tagasi on. Ma tõesti ei suuda teeselda, et vahepeal pole midagi juhtunud ja oleme sama suured sõbrad edasi. Ma tõesti jätsin temaga mõttes juba hüvasti ja olin kindel, et rohkem me teineteist enam väga ei näe. Ja nüüd istume kahekesi laua taga. Kui kolmekesi oleme, siis on kõik enam-vähem korras, aga kahekesi olles räägime, kui üldse, vaid Mannyst. Või muudel väga neutraalsetel teemadel. Eks näis, kas see kunagi muutub.

Täna on veel viimane päev mul Mannyt (ja Hectorit?) näha, siis on jälle suurem paus. Mõnes mõttes isegi natuke rõõmustan, sest ei ole lihtne veeta intensiivseid õhtuid nendega koos ja hommikul kella kaheksaks tööle minna. Täna on autokool ka veel. Ülehomme saan äkki isegi üle viie tunni magada öösel, oh seda rõõmu. Ah, mis ma virisen siin, tegelikult on need viimased päevad täielik kvaliteetaeg olnud. Täpselt see, mida vaja, et ma oma minimasendusest välja tuleksin, kas või ajutiselt.

Tequila sun

Vahepeal juhtus selline asi veel, et ma vist suhtlen vaikselt jälle Hectoriga. Tema tegi algust ja küsis minult, et “kas see jääbki nüüd igaveseks nii”. Kuus sõna. Ma vastasin talle umbes 70 sõna vastu, millega andsin mõista, et see on tema teha. H-i vastus? Vaikus. Ausalt, ma olin juba ise üha vihasemaks tema peale muutumas. See oli teine kord tal mulle midagi kirjutada (mõlemal korral kuus sõna kusjuures) ning minu pika ja põhjaliku vastuse peale (kus ma üritasin mitte oma kibestumust välja näidata) ta lihtsalt ei reageeri.

Eile maandus aga Manny ja ma teadsin, et tema meid jälle suhtlema paneb. Ja panigi. Küll esialgu vaid konkreetsetest asjadest, mingit sõbralikku tšitt-tšätti veel ei toimu, aga arvatavasti jõuame sinna ka peagi.

Käisime eile söömas (meie kolm + üks veel) mu lemmikus Korea restoranis. Olen kõik oma sõbrad-tuttavad sinna juba vedanud ja kõik on sealsest bibimbapist vaid ülivõrdes rääkinud, nii et isegi Manny, kes muidu hea meelega Friedrichshainist väljaspoole sööma minna ei viitsi, isegi tema küsis eile kohe, et kas me võiks uuesti sinna minna, ta on sellest juba pikalt unistanud. Pärast söömist oli meil veel aega ja isu paar drinki teha. Pidime vaid otsustama, kas lähme Prenzlauer Bergi või Pankow’ poole. Jutustasin, et Pankow’ poole jalutades tuleb mitu kahtlast ossibaari. Sellega oli asi otsustatud ja me läksime 24h avatud kokteilibaari, kus oli parasjagu happy hour (mis kestab seal vist umbes kogu aeg) ja kokteilid maksid neli eurot. Algab juba paljulubavalt onju :D

Ütleme nii, et kes tahab odavalt meelelahutust, see võiks sinna minna. Ma pole ammu niimoodi naernud nagu eile. Meie teenindajal polnud jookidest ikka õrna aimugi. Tequila Sunrise’i pähe toodi meile näiteks tekiila apelsinimahlaga, kaunistatud ananassi ja ühe füüsaliga. Päikesetõusust polnud haisugi, jook oli kollane mis kollane ja maitses… nagu tekiila apelsinimahlaga. Mis, nagu ma eile õppisin, ei ole kohe üldse hea. Mõtlesime kokteilile uusi nimesid välja – tequila sun, tequila noon jne. Joogi omanik läks pärast pikka vaagimist kurtma, et ta joogis puudub grenadiinisiirup. Näitsik leti taga aga väitis, et grenadiin on ikka olemas küll. Ja väitis, et klaasi serva kaunistav füüsal on grenadiin….

Kui olime herneks hirnumise lõpetanud (võttis natuke aega) mõtlesime tellida igaüks omale mingi grenadiiniga joogi, et näha, kas seal on siis see füüsal ikka klaasi küljes olemas. Et kui mitte, siis vähemalt tol hetkel peaks näitsik aru saama, misasi see grenadiin on. Ta nimelt luges iga retsepti oma lehekestelt maha ega teinud midagi omavoliliselt. Kui joogid lauda toodi, polnud seal füüsalitest haisugi ja kõik joogid olid ilusad punased. Mõtlesime juba kurtma minna, et ta on grenadiini unustanud klaasi kaunistama panna.. Aga kuna joogid olid neli eurot, siis me mõtlesime, et ei hakka virisema. Las me joome siis seda apelsinimahla tekiilaga ja grenadiinisiirupiga cosmot (mille sees veel kaks kokteilikirssi ulpimas. Kui joogi kätte sain, pakkys Manny, et äkki on need seal üldse oliivid. Õnneks ei olnud). Lõbu oli meil ikka laialt. Me istusime õues ja rääkisime inglise keeles ka, seepärast saime rahus seal grenadiininalju teha ilma et neiu meid kuulnud/mõistnud oleks.

Täna lähen poistega vist natukeseks järve äärde tšillima pärast tööd. H võttis ekstra Manny pärast omale kaks päeva vabaks isegi. Mina mitte, aga poisid on õnneks nii kenad ja pakkusid, et võime minna mu töökoha lähedase järve äärde, et ma ka ikka liituda saaks.

Kaitstud:

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Töö-lennujaam-kodu

Nojah, Horvaatia jääb minu ja J-i maailmakaardilt veel välja kraapimata, sest sinna me eile ikkagi ei jõudnud.

J-i jaoks hakkas kõik viltu kiskuma juba natuke varem – ka lennujaama jõudmisega oli tal raskusi. Tegel on selline nõme lennujaam, kuhu ei saa rongitsi. Kas auto (takso) või buss. Ja ummikud on kiired tekkima. Pooled ummikusseismised mul Saksamaal on kindlalt olnud teel Tegelisse. Igatahes, minul vedas, sest mul oli tööl igav ja ma läksin hakkasin lennujaama minema veidike varem. Oleksin ma oma mineku 10 minutit hilisemale ajale sättinud, oleks mul ka lennujaama jõudmisega raskusi olnudnagu J-il, kes lihtsalt seisis oma bussiga näiteks 15 minutit täiesti paigal. Vahepeal heal juhul kaks meetrit edasi ja siis jälle seismine. Asi hakkas juba kriitiliseks muutuma, sest pagasit meil küll polnud, aga passikontroll tuli läbida. Äkitselt nägi J, et kõnniteel bussi kõrval on rendiratas. Sellega oli J-il kohe plaan paigas, ta palus end bussijuhil välja lasta, rentis endale ratta ja kimas sellega viimased 3-4 kilomeetrit lennujaama. Ja jõudis lennukile. See lennuk Horvaatiasse meid küll ei viinud, aga see selleks. Kindlasti jäi ummiku tõttu aga nii mõnigi lennukist maha, selles olen ma kindel.

Meie lend natuke hilines ka, väljumine pidi olema 17.40, aga sel ajal istusime me veel terminalis ja ootasime, et pardalemineku järjekord lühemaks muutuks. Ma olen hakanud ka kohvri asemel seljakotiga reisima ja sellega eelistan ma pardale minna ilma lõputult kaua järjekorras seismata, pagasiruumi pärast mul ju võidelda ei tule, sest seljakoti panen ma lihtsalt istme alla.

Jõudsime lennukisse, varsti oli boarding completed ka. Aga uksi ei pandud veel kinni. Minul tikkus uni peale ja ma sulgesingi silmad, olen lennukisse jõudes tavaliselt väga unine ja magan õhkutõusu tihti lihtsalt maha.

Kui ma silmad lahti tegin, olime ikka veel maa peal. Küll mitte enam terminali külje all vaid natuke kaugemal. Varsti selguski, et tehnilised probleemid, insener tuleb ja vaatab asjad üle. Inimesed hakkasid närvi minema. Minul ja J-il oli see eelis, et meil oli kõik üsna ükskõik. Me ei pidanud kindlaks kellaajaks Horvaatias olema ja kui lend oleks ka ära jäänud, poleks meil ka sellest hullu olnud – öömaja Horvaatias oli niikuinii tuttavaga koos renditud ja tema oleks seal lihtsalt üksi elanud. Ja öömaja+auto ei maksnud ka väga palju. Ja me võiks lendamise asemel siis lihtsalt koju minna, ei peaks hakkama omale öömaja otsima võõras linnas. Kõik teised muidugi nii heas olukorras polnud.

Ehk siis meie kaks olime küllaltki heatujulised ja kannatlikud, üks neiu meie kõrval oli aga korralikult endast väljas. Tal oli juba pardaleminek keerukas, sest tal oli mingi ajutine reisidokument, millega lennujaama töötajad natuke hädas olid, pidasid seal muudkui närvilisi telefonikõnesid. Tšikk J-i kõrval oli kogu lennukis oldud aja kas kellegiga telefoneerimas või jälitas ta parasjagu reisisaatjaid, et neilt infot küsida.

Varsti teatas kapten, et insener on kohal, viie minuti pärast annab ta meile infot.

Viiest minutist sai pool tundi. Tehniline viga on parandatav, aga võtab aega tunnikese.

Viis minutit hiljem teatati, et need, kes soovivad mitte lennata, need peaksid endast teada andma ja neile saadetakse buss järele. Olime me seleks ajaks juba ligi kaks tundi lennukis passinud.

Kümme minutit hiljem selgus, et kuna vahepeal on Berliini kohale jõudnud äikesetorm, siis lennujaam n-ö suletakse – lennud ei välju, bussid ei sõida jne. Ehk siis ka need, kes lennata ei soovi, peavad veel lennukisse jääma.

Umbes pool tundi hiljem teatati, et lennujaam ei tööta ikka veel.

Varsti saime teada, et lend on tühistatud. Sest saime sellekohase meili. Kaptenilt polnud veel mingit infot.

Peagi aga teataski kapten, et tal on jälle halvad uudised – eeskirjad näevad ette, et tehnilised probleemid + äikesetorm ei luba meil õhku tõusta. Also lennujaam ei tööta ikka veel, peame endiselt veel lennukis passima.

Lõpuks olin ma lennukis umbes kolm tundi. Ja ma läksin pardale veel üsna viimaste seas. Kas 250 eurot per kärss saame, seda ei oska öelda, sest ilmaolud mängisid ju ka rolli, mitte ainult tehnilised probleemid.

See oli mul esimene kord nii kaua lennukis oodata ja esimene kord lennukist ilma õhkutõusmata jälle väljuda. Ja esimene kord ilma lennujaamast väljumata kaks passikontrolli läbida.

Et aga õhtu päris hukas ei oleks, läksime spontaanselt sõpradega sööma. Kreeka restoran oli see, mis osutuks valituks ja oh sa issake. Ouzo voolas ojadena ja portsud olid hiiglaslikud. Ja see pole veel kõik, pärast toodi kõigile veel magustoiduks Kreeka jogurtit ja taldrikuke puuviljadega. Ja koos arvega saabus espresso ja klaasike Metaxat. Puh.

Olime siis seal neljakesi – kaks paari – ja arve tuli umbes 76 eurot. Mina heitsin pilgu arvele ja mõtlesin kohe, et teeme 40:40, lihtne. Selgus aga, et ma ei tunne neid teisi kahte väga hästi. Nende meelest oli neli eurot jootraha ikka liiga palju. Ja kuna minu ja J-i arve oli tõesti äkki paar eurot suurem kui nende oma kokku, siis sahkerdasid nad J-iga mingite müntidega ja jätsid lõppkokkuvõttes vist 2.50 jootraha. Mis on minu meelest sellise arve (+ nende kahe poolt tarbitud ouzokoguse) juures ikka natuke vähe, aga ma ei hakanud seal nendega vaidlema. Kuidas teie suhted jootrahaga on? No olgu, Eestis on tavad natuke teised ka, aga Saksamaal on ikkagi hea tava vähemalt restoranides ja lauateenindusega kohvikutes jootraha jätta. See on ka mugavaks tehtud, sa ei pea mitte münte lauale jätma vaid ütled lihtsalt teenindajale selle summa, mis sa maksta tahad, koos jootrahaga. Tavaliselt mingi ümaram summa. Kohvikutes on vahepeal jah raske, kui tegemist väikeste summadega. Et ei taha nagu kitsi näida, aga päris 25% jootraha nagu ka ei tahaks anda. Restoranides on lihtsam, kui suuremad numbrid käigus. Ja eile jäime me restoraniga kõik väga rahule, sellepärast minule isiklikult oli 3,29% jooraha ikka tõesti vähe. Aga suurim summa mu rahakotis oli tol hetkel umbes 20 senti, ma ei saanud ise seal väga midagi muuta ka.