Puhkus: Kopenhaagen ja Fäärid.

Tervitused Kanadast! Puhkus hakkas nii märkamatult ja suure hooga peale, et praeguseks on juba neljast riigist kolm külastatud (noh, kaks pluss üks Taani koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala), on viimane aeg väikeseks kokkuvõtteks.

Kokkvõte: täiskohal tööl käimine rokib, sest ma saan nüüd nii pikkadel ja toredatel reisidel käia!!!

Natuke pikem puhkusekirjeldus:

Reis algas siis minu/meie jaoks tuttavate paikadega. Kõigepealt üks kiire hüpe Kopenhaagenisse, kõndsime mere ääres ja vaatasime vahtkonnavahetust kuningannalossi ees. Spoiler alert: kõige igavam vahtkonnavahetus üldse. Ausalt, pool aega seisab kaks komplekti mehi vastakuti ja kõik lihtsalt ootavad, et nonii, mis nüüd juhtub. Midagi ei juhtu, lihtsalt oota ja kannata. Päris kahju hakkas turistidest, kes esimesse ritta trügisid ja kogu seda etendust telefonidega filmisid. Aga ma ütlen ausalt, päris lõpuni me seal ei olnud ka, äkki lõppes see kõik ikkagi põnevalt. Ühel hetkel hakkas lihtsalt tunne, et meil on oma eludega parematki teha. Näiteks Christianiasse minna. Tasus ära, sest see käik kujunes tunduvalt põnevamaks kui Amalienborgi lossi vahtkonnavahetus. Näiteks leidsime me tänavalt kotikese jointiga ja hiljem sõitsime elektriratastega lennujaama.

Kopenhaagenist lendasime Fääridele. Seal käisime viimati veidike enam kui aasta eest ja nii tore oli tagasi olla! Me võtsime küll seekord kolme päevaga ette täpselt need paigad, kus me eelmine kord ei käinud, kuid saared on ikkagi üsna väikesed ja me saime pidevalt kommenteerida, et oooh, selles külalistemajas seal ööbisime me eelmine kord, sealt tanklast ostsime šokolaadi, siin tunneli ees me ootasime ja hääletasime, kuni meid umbkeelne ja koorimuusikat armastav tädi peale võttis oma autoga, kus oli umbes 30 kraadi sooja.

Seekord me siis jah näiteks pealinna Tórshavni üldse ei läinudki, põrutasime kohe põhja. Täpsemalt kirdesse, see oli minu jaoks veel täiesti avastamata kant. Päris nii hardcore matkamist me seekord ei teinud, võtsime natuke vabamalt. Ilm ei mänginud ka väga kaasa, sadas üsna palju. Õnneks oli meil auto olemas ja saime sellega vihma eest põgeneda, töötas õnneks ka. Vihma saime ikkagi, aga pigem sellist “sajab kaheksa korda tunnis” vihma, mis kunagi väga kaua ei kestnud.

Ehk siis jah, natuke matkasime, natuke sõitsime praamiga, natuke sõitsime helikoperdajaga. Helikopter ja praam on mõlemad täiesti tavalised transpordivahendid Fääridel ja sa tõesti lähedki sinna enam-vähem nagu bussi peale. Enne koperdajasõitu on teoreeriliselt küll ette nähtud mingi ohutusfilmi vaatamine, aga seekord me seda küll tegema ei pidanud. Meilt vist ei küsitud sinna kopterijaama jõudes isegi meie nimesid :D Et jah, Fäärid on nii toredad ja praktilised, kõik ebavajalik jääb ära. Kopter hakkab maanduma, sa lähed juba üsna ligi, kopter maandub, uksed lahti, hüppad sisse, otsid suvalise vaba koha, turvavöö kinni, klapid pähe, uks kinni, kopter tõuseb õhku. Kõik käib ülikiiresti ja sitt lugu kui sa aru ei saa, kuidas turvavöö lahti käib. Siis kõik ootavad su järel. Nüüd ma õnneks teab juba. Sama ka praamiga. Meile isegi ei pandud mingit maandumissillakest vaid pidime kailt praami peale suht hüppama. Vähemalt andis kapten oma sooja käe sulle pihku, muidu oleks selle kõikuva praami peale kalpsamine ikka veidike hirmutav olnud.

Kuna me oleme ikka nüüd DINK (double income, no kids) ja tegemist on meie esimese pika puhkusega, siis me väga koonrid sel reisil ei ole. Noh, oleme ikka, aga natuke vähem kui muidu. Näiteks käisime Fääridel isegi korra peenes restoraanis söömas. Noh, peen oli ainult hinnatase, aga nime poolest tõesti restoran. Mõtlesime et kolm päeva maksapasteediga võileibu ka vist ikka ei taha. Restoranis olime ainukesed külalised, meid teenindas üliagar vanem onu ja meie söögi valmistas avatud köögis keegi aasia päritolu naine. Söök oli väga huvitav, segu keskpärastest maitsetest, väga erinevate temperatuuridega koostisosadest ja üllatavatest kombinatsioonidest. Minu söök oli vist kala tillikastme ja kartulitega. Kala ma sain, tillikastme sain ka, kartuleid sain ainult ühe. Aga see ei olnud veel kõik, mu taldrikul olid ka näiteks kuhi karamelliseeritud praetud sibulat ja salat krevettidega. Boonusena serveeriti juurde…. kausike riisi! Muigasin ka sõin, seda kuuma kala ja külmi krevette.

Hommikusöögiks sõime jälle maksapasteeti. Maitses hea.

Aitab ka praeguseks. Järgmine osa on siis pühendatud Islandile. Seal saate lugeda sellest, kuidas me vales Tai restoranis käisime Reykjavíkis (jah, neid on seal mitu!!!), kuidas Reykjavíkis tasuta toitu sebida ja kuidas J oma rahakoti geiklubis ära kaotas.

Mis oli, mis on ja mis tuleb (2)

Augustikuu ja septembri esimeste päevade tähtsamatest tegemistest sai räägitud, nüüd on aeg oleviku ja tuleviku juurde liikuda.

Alustan siiski punktiga, mis käib nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku alla. Nimelt selgus vahepeal, et mu töölepingut oleks võimalik aastakese pikendada. Pikka aega järelemõtlemiseks ma ei vajanud ja ma andsin omalt poolt rohelise tule. Millegi ametlikuni pole me veel jõudnud, aga vaikselt-vaikselt asjad liiguvad. Tundub et mul isegi veab – ülikool ei peagi vist töökuulutust üles panema ja mina ei pea omaenda töökohale uuesti kandideerima. Väikesed võidud :D

Aga jah, ma mõtlesin juba terve selle aasta jooksul, et juhul kui mulle selline võimalus sülle kukub võtan ma ta vastu. Mõni on juba noogutanud, et jajah, küllap ma jään siia veel aastateks, aga vähemalt praegu olen ma küll seda meelt, et aasta ja kümme koma viis kuud oleks siin täitsa piisav aeg, pärast seda tahaks midagi muud. Ja mis veelgi parem – ülemus on mulle öelnud, et kui ma juhtun vahepeal oma unistuste töö leidma kuskil mujal, siis ei hoia nad mind siin mu tähtajalise lepinguga vägisi kinni ja muidugi lasevad nad mul minna.

Mul on karvane tunne, et Hector on varsti jälle suhtes. Nagu ikka tekitab see minus kahetisi tundeid, sest et ma mäletan veel liiga hästi olukorda tema eelmise suhte ajal… ah, ma lihtsalt tsiteerin end:

9. detsember 2016

Või kes teab, äkki kaotan ma H-i nüüd hoopistükkis. Mul on nimelt suur foobia suhtesse astuvate sõpradega seoses. Ma võtan peaaegu iseenesestmõistetavalt, et kui lähedane sõber leiab endale kaaslase, et siis ma kaotan ta. Ma ei räägi siin sõpradest, kellega suhtlen harvem, aga just need kõige paremad sõbrad, nendega on mul see väga tihti juhtunud, et ühel hetkel on sõber lihtsalt kadunud. Mõtled, et olgu, varsti on esimene vasikavaimustus möödunud ja äkki talle meenub sõprade olemasolu. Eip. Paremal juhul tullakse pärast suhte lõppu tagasi, halvemal juhul jäädaksegi kadunuks, tekkinud uued sõbrad.. Mistõttu ei suudagi mina kunagi sõbra üle rõõmustada, kui ta mulle uuenenud suhtestaatusest pajatab. Mingi naeratuse manan ma muidugi ette, sisemas mõtlen aga, et no kurat, jälle üks sõber vähem. Kohutavalt egoistlik, aga ma ei saa sinna seni midagi parata, kuni mulle vastupidist tõestama ei hakata, et suhe ei tähenda automaatselt sõbrarollist loobumist.

Ja nagu mõni teist võib-olla mäletab, siis täpselt nii läkski, mu hirm polnud asjata.

Jah, vahepeal on küll asjad muutunud. Esiteks olen ma Hectoriga sada viiskümmend tuhat miljonit korda sellest rääkinud ja ta on mulle pühalikult tõotanud, et ta enam nii kunagi ei tee. Boonusena on mu usk inimkonda sõpradesse veidike taastunud tänu ühele sõbrannale, kes kohe kindlasti ei ole mind oma uue peika tõttu täielikult hüljanud. Aitäh sulle :)

Nojah, saame näha.

Laupäeval stardib meie puhkus ja ma pole üldse valmis selleks! Mul on mitu poolvajalikku eset puudu, ma pean juukseid värvima, pean sihtkohtade kohta lugema… Ja mul on see nädal kõik õhtud juba kinni. Juukseid värvin vist unetundide arvelt (see paganama henna peab ju mitu tundi juustes istuma), šoppama lähen reede pärastlõunal ületundide arvelt (mida mul praeguse seisuga on umbes täpselt kolm) ja lugemiseni jõuan… kunagi hiljem.

Esimene peatus on meil siis Fääri saared. Sealne programm on J-i teha, mina ei sekku. Aga siis, aga siis, järgmine peatus on meil ju Island. Ja ma nii ootan juba!!! Minu kallis, minu kullakallis Island. Islandiks on mul küll plaan valmis – ma tean väga täpselt, mis ma seal nende paari päevaga teha tahan. Ma tahan Bónusest skyri  ja kalakotlette osta, ma tahan kuumas jões liguneda, ma tahan Bæjarins Beztu Pylsuri hotdogi süüa, ma tahan mööda promenaadi Harpa juurde jalutada, ma tahan Strætóga sõita, ma tahan vikerkaari ja virmalisi näha, ma tahan Kiki Baris eurolaulude järgi tantsida nagu homset poleks, ma tahan Hlemmuri pagariäri maailma parimat kaneelirulli süüa, ma tahan Laugardalslaugi soojas välibasseinis 500 meetrit ujuda, ma tahan IKEA-s hommikusööki nautida… Ja varsti ma seda kõike saan! Noh, suuremat osa vähemalt. Ja mõned asjad veel boonusena, näiteks külastame me Vestmannaeyjari (saarestik Lõuna-Islandil). Niiiii ootan juba kõike seda! Ma tean et ma hakkan Islandile jõudes täiega tönnima. Praegu on ka ju sügis ja minu aeg Islandil oli samuti peaasjalikult sügis, sinna jõudes tekib mul tunne nagu polekski vahepeal ära olnud.

Sellised lood siis. Nüüd teostan veel paar viimast tööülesannet ja siis lähen juba J-i õe poole, kus me täna kambakesi sušit vorpima hakkame (aga äkki mul õnnestub end lapsehoidjaks nihverada).

Mis oli, mis on ja mis tuleb

Johhaidii, viimane aeg on endast siia taas paar elumärki jätta enne kui mul mitu nädalat päriselt ka põhjust siia mitte jõuda on.

Alustagem aga esimese osaga. Mis on vahepeal toimunud?

Augustis käis Manny Berliinis ja kuigi me võtsime seekord üsna vabalt (M sai üle aasta taas oma korteris olla ja tšillis seal mõnuga, mina ja Hector olema aga tööinimesed), aga kui me midagi ette võtsime siis ikka korralikult. Üks öö jäi mul täiesti vahele, läksin lihtsalt meie väikeselt koosviibimiselt otse tööle, pärast tööd koju, kell üheksa õhtul magama, kell pool seitse hommikul üles… Ja teine öö venis lihtsalt pikale, sain alles kell pool seitse magama, aga õnneks oli juba nädalavahetus. Et unega oli kitsas käes ja see jättis oma jälje. Samas mul kolleegid naersid, et nii heatujulist mind pole nad veel tööl näinud, et ma võiks tihedamini täiesti magamata tööle ilmuda. Sest no magamatus + kann kohvi ja ma ainult itsitasin tööl. Lükkasin nende pakkumise tagasi, sest too tööpäev oli ikka päris hull. St tehtav, aga meeldiv ta just polnud. Gümnaasiumis ja ülikoolis võisin ma ka vabalt päris tihti magamata olla, aga nüüd pole ma seda enam ammu harrastanud, olen täitsa vormist väljas. Õnneks seda vist väga palju enam ette ka ei tule. Oleks J kodus olnud poleks seda ka ilmsegelt juhtunud, aga siis lihtsalt väga vahet polnud.

Spreewaldis käisime ju ka jälle koos klassikaaslastega. Nii tore ikka et meil selline kambake välja kujunenud on, kellega vahepeal midagi ette võtta. 5-6 klassikaaslast ja mõned plussühed.

img_20180825_112436556329428345224026.jpg

Siis vahepeal jõudis jah J tagasi oma viienädalaselt tuurilt (Eesti-Rootsi-Eesti, natuke tööd ja natuke lõbu). Et ta aga jumala eest kohe koju oma voodisse ei saaks olin ma meile orgunninud nädalase kassipassimise J-i õe pool. Ehk siis kokku polnud J lausa tervelt kuus nädalat oma voodis.

img_20180901_1737277699149959649431864.jpg

Pärast augustikuiseid pralletamisi otsustasin ma septembris meelemürkidega natuke piiri pidada. Mitte terve kuu ja täielik absitinents vaid lihtsalt öelda natuke aega pooltel juhtudel selge ei. Väga edukalt alanud pole, sest otsus seda kõike teha tuli mul alles 1. septembri õhtupoole (ja siis mul oli juba seljataga pikk pralleöö), 2. septembril käisime J-i vanemate juures ja seal pidi loomulikult sekti jooma, sel nädalavahetusel käisin festivalil… Aga paar korda olen ikka keelduda ka saanud, ehk siis tegelikult läheb kõik plaanipäraselt.

img_20180902_165118

Mitte et ma sellest kampaaniast ise osa võtaks, aga… kas keegi teab, miks septembris ei joo on nüüd septembris eijooks? (Et ma) ei jooks? Mingi müstiline ei-jooksmine ehk eijooks? Poiss nimega Eijo ja tema oks? Kohe üldse ei saa aru.

Nii, mis siis veel tehtud sai. Vorpisin kõvasti kooke teha vahepeal, sain ämmalt palju ploome. Viisin ise tööle kaasa ja lasin J-il oma tööle ka viia.

Boss (tõstab endale kooki ja pöörub minu poole): soovid sa ka?

Mina: Ei, aitäh.

Boss (naerab): See on alati natuke kahtlustäratav, kui koogi autor seda ise süüa ei soovi.

Töökaaslane: Ahaa, sellepärast veetsid sa nii palju aega arseeni kohta lugedes.

 

Ja juba olengi jõudnud oma jutustamisega eelmise nädalavahetuse juurde. Siis oli nimelt Berliinis Lollapalooza mis on põhimõtteliselt nagu kohalik kodukootud Coachella. Ma natuke tahtsin sinna juba eelmine aasta minna, aga siis tuli selline väike asi nagu kolm kuud Islandil vahele ja festival jäi ära. Sel aastal oli lineup natuke jamam, aga ma leidsin ikkagi kaks nime, keda ma tõesti näha oleks tahtnud. The Wombats ja…. Scooter :D

img_20180911_1105223535524864238783732.jpg

Punane – vaatasin-kuulasin terve esinemise ära. Sinine – elasin umbes poolenisti kaasa. Kollane – kuul(a)sin ühte-kahte laulu. Kõik pole märgitud, osasid kuulasin paratamatult niisamagi, aga kohe mitte ei jäänud meelde kes nad olid. 

The Wombats ainult ühe laulu pärast. 2008 oli mu vaieldamatu lemmiklaul nende “Let’s Dance to Joy Division” ja ma fännan seda laulu siiani. No ja Scooter sest.. Scooter :D J naeris, et muidugi tahan ma Scooterit näha, ma olen ju Ida-Euroopast. No mis parata, minu noorusaegadel oli Scooter Eestis ikka kõva tegija ja mingis mõttes kasvasin ma sellega üles.

img_20180908_1352432493261476613785835.jpg

Nädalad enne festivali läksid päris kiiresti ja kuigi mul oli plaanis korralik kodutöö teha ja artistidega tutvuda, jäi see loomulikult ära. Usaldasin peamiselt Hectorit (kellega ma festivali väisasin) ja oma sisetunnet. Hector on rohkem räpiinimene ja me päris kogu aeg festivalil koos ei olnud, õhtuti viimaseid etteasteid vaatasime eraldi.

img_20180908_1515116536157872079168369.jpgimg_20180908_164026_019124385954625975237.jpg

Aga festival ise. Nagu öeldud, kodukootet Coachella. See tähendab, et kõik kohad on täis lillepärgadega noori näitsikuid, peotäis glitterit näos. Tavaliselt ka veel midagi väga nappi seljas (või vastupidi, 90ndate mõjutustega sportlik mood) ja vöökott üle kere sätitud. Tadaa, kui järgid neid nippe oledki juba järgmise aasta festivaliks valmis. Külastajaskond oli ikka tõsiselt noor, ma tundsin end antiiksena seal. Aga ausalt öeldes see mind eriti ei huvitanud ka, sest ma ei tulnud sinna sisse sulanduma vaid mõnusalt aega veetma.

img_20180908_1726477528196098148205302.jpgimg_20180908_200934590083453647616549.jpgimg_20180908_215904693446495186479206.jpg

Mõnusalt me aega veetsime ka. Festival on kahepäevane, L-P, algab mõlemal päeval vist juba ennelõuna kandis ja lõppeb enne keskööd. Linnafestival, ei mingit telkimist. Ilmaga läks väga hästi, 23-26 kraadi sooja ja üsnagi päikeseline. Ideaalne festivaliilm.

Esimene ja tegelikult ka ainus kerge šokk mul festivalil oli see, kui suur see on. No ma teadsin ju tegelikult, et sinna tuleb ikka omajagu rahvast, aga ma ei osanu seda kuidagi ette kujutada. See juhtub, kui su festivalikogemused piirduvad Hard Rock Laagri ja Rabarockiga :D Päeval polnud veel midagi, inimesed olid ära hajutatud lavade ja muu meelelahutuse vahel, aga õhtusel ajal, kui peaesinejad lavadel, siis mõtlesin küll, et oijummel.

img_20180909_1351111275286775802738710.jpgimg_20180909_1407226879355080427711870.jpg

Praegu just lugesin, et mõlemal päeval oli olnud u 70 000 inimest. See ei kõla tegelikult üldse nii hullult, Eminemil oli meid ka üle 70 000. Vahe oli aga selles, et Eminemi ajal olid kõik need tuhanded inimesed ühes kitsas hoovis koos nagu silgud pütis, Lollapaloozal olid inimesed jaotunud. Ühe kontserdi aja olin ma tõesti ka suhteliselt lava ees ja seal polnud üldse nii meeletult kitsas, kannatas täitsa olla. Erinevalt Eminemi kontserdist, kus ma pidin seal umbes kuskil 179. reas otsi andma. Ja festivalil liikusid need massid pidevalt ringi, mitte ei seisnud vaguralt koos.

img_20180909_1409395540095852951627465.jpg

Festivalil oli kaks pealava õues, üks lava staadionil ja lisaks paar väiksemat lava. Festivali ainus suurem ämber oli see, et mõlemal päeval kogunes staadionile nii palju inimesi õhtul, et ühel hetkel lihtsalt löödi väravad kinni, enam kedagi sisse ei lastud ja pääses vaid välja. Minul õnneks läks hästi, Armin Van Buuren ja David Guetta ei kuulnud minu festivaliplaani, aga neist, kes festivalile just nende nimede pärast tulid ja kontserdile sisse ei pääsenud, on mul küll kahju.

img_20180909_1535383394973925024249144.jpg

Staadionilaval pidi ka minu Scooter esinema, aga see jäi laulja haigestumise tõttu ära :/

Vähemalt sain siis vombateid näha ja oma kunagisele lemmiklaulule kaasa üürata. Lihtsalt parim.

img_20180909_170336465561066174827438.jpg

Aga jah, täitsa vahva oli see mu esimene suurem festivalikogemus. Saan aru küll, miks inimesed mööda festivale käivad ja pool kolm päeval pooleldi purjakil olles lava ees kaasa hüppavad muusikale, mida nad muidu üldse ei kuulaks. Sest et festival. Järgmine aasta siis jälle!

img_20180909_1826238354691135972460366.jpgimg_20180909_2032065216614050243187252.jpgimg_20180909_1814197366626816701334807.jpg

Olen omadega jälle mingisse kergemasse madalseisu jõudnud. No ausalt, võiks ära lõppeda see jama juba. Jälle sama värk ehk enesekindlus on nullis ja inimesi ainult väldiks, sest nad kas a) käivad tohutult pinda või b) mul on raske uskuda et nad minusuguse tropiga üldse suhelda tahavad. Tegin näiteks juba ka sellise sammu et tulin ära J-i sõprade grupitšätist. Nüüd pole mul enamikega neist enam pea üldse kontakti, vaid J-i vahendusel. Aga arvestades et me niikuiii heal juhul iga mõne kuu tagant näeme (ja nad ka mu siis hambaid krigistama panevad), siis kõige hullem tegu polegi.

Kummalisel kombel läheb aga ühel elualal päris hästi ja see on… töö. Ei olnud tegelikult väga kaua aega tagasi mil ma oma töö pärast ikka päris õnnetu olin mõnikord. Mõtlesin isegi hakata iga päeva kohta mingeid märkmeid tegema, et näha, kas ma olen keskmiselt oma tööpäevadega enam-vähem rahul või mitte. Seal on praegu aga kõik ülesmäge läinud. Olen õppinud inimeste veidrustega paremini ringi käima, hankisin endale tööle roosa kohvikannu ja täna sebisin endale tohutult palju igavat sorteerimistööd juurde, mis mu päris rõõmsaks tegi. Ja veel paar asja, aga nendest äkki kunagi hiljem.

img_20180827_0918091771797288357740970.jpg

ma niisama arseeni kohta lugemas

Täna tegelikult küll korraks oli tunne, et üks kukub mu peale haukuma, aga õnneks jäi see ära, muidu ma äkki nii positiivselt siin oma tööst ei räägiks. Seesama, kelle tõttu ma kunagi tund aega nutta ulgusin. Ta oli ühe vea teinud ja minu juurde tuli keegi, kes selle vea avastas, ja ma läksin kolleegi juurde, et teda sellest teavitada, sest see oli tema vastutusala ja meil oli vaja kiirelt see asi korda ajada. Ma loomulikult ei hakanud teda seal süüdistama või midagi, ma hästi neutraalselt seletasin olukorra ära ja pigem nagu andsin mõista, et ma võin teda selles aidata. Ta oli küll jubedalt hapu, aga tõesti, ma olin vaid jooksupoiss infoga. Korra väike etteheide jäi ta porinast kõrvu küll, aga see ei andnud võrreldagi tolle kevadise hüsteeriaga ja sellepärast ma lasin selle lihtsalt minna. Õnneks sai viga üsna kiiresti parandatud ja mingeid probleeme sellest ei jäänud.

Igav sorteerimistöö seisneb umbes 20 000 (päris suure) faili sorteerimises. Ülesanne anti küll kolleegile, aga ma enam-vähem anusin täna et ta mul ka seda teha laseks. Mmm, sorteerimine. Õnneks käib see ka paralleelselt päris hästi. Vaatab aga kauaks seda jagub, täna saime koos juba 1500 tehtud.

Ok, ma nüüd sulgen jälle oma kookoniukse ja lähen taaskord tundideks netfliksima. Ma elan mingi täiesti üksiku inimese elu pregu, 2011. aasta tuleb kohe meelde. Õnneks tuleb J laupäeval lõõõõpuks ometi koju oma viienädalaselt turneel, äkki siis liigub kõik jälle tasapisi rööpasse.

Asi on ametlik

Mõni mees lendab kevadel Uus-Meremaale!!!!!

screenshot_20180826-105122__016581851163874370080.jpg

Kuuest lennust viis on äriklassis ka ja tagasi jõuame laupäeva õhtul, et saab esmaspäeval ainult pooleldi zombina tööle mindud.

Kui ägeeeeeee!

Mu öko-šmöko teekond jätkub

I-g-a jumala kord siin hambaarsti juures käies ütleb arst või tehnik mulle midagi sellist, et …muidu on kõik täitsa hea, aga äkki võiksite ikka … proovida. Kas siis hammaste puhastus või hambaniidi kasutamine või teistmoodi hambahari või selle teistmoodi hambaharja mingid erilised harjased või mingi muu hambapasta või teine niiditamistehnika või… Vaikselt hakkab asi huvitavaks muutuma, et kui kaugele see edasi läheb :D

Seekord sain kolm tungivat soovitust. Igapäevane niiditamine, Paradontax ning suuvesi või oil pulling. Esimest üritan ma nüüd taaskord järgida, teist pole julgenud veel proovida ja kolmandaga tegin ka täna algust. Kuna hiiglaslikud pudelid vannitoas täis elektrisinist või tumelillat vedelikku panevad mind veidike judisema, siis valisin ma selle natuke rõvedama meetodi ehk oil pulling. Saksa keeles Ölziehen, eesti keeles… õliga suu loputamine või täpsemalt õli loksutamine suus. Mu hambatehnik kiitis seda taevani, pidi limaskestadele hullult hea olema ja baktereid niitma nagu muru.

Tuleks siis võtta 1-2 teelusikatäit kas kookos- või seesamiõli ja siis seda.. loksutada suus. Ideaalis 15-20 minutit.

Mina võtsin endale täna selle vabaduse teha seda veidike lühemalt, ikkagi algaja. Tuli vist 6-7 minutit ära. Teate, kõige rõvedam polnudki. Rõve oli ainult selle lusikatäie tahke õli suhu panemine ja selle paari hetke ootamine, et õli ära sulaks. Siis oli tunda seda õlisust ja veidi ka maitset. Kui kõik ära suland ja loksutamine algas, polnud enam mingit vahet mis see suus seal täpselt ongi. Seega ma arvan ma hakkan seda vahetevahel õhtuti äkki tõesti tegema, ostsin täna omale igatahes orgaanilise kookosõli ära. Hommikuti võib see õli seenele sõita, sest 15 minutit mul selle õli jaoks küll võtta ei ole. Õhtuti aga teleka või arvuti ees, miks mitte.

Järgmiseks siis Paradontax. Tehnik mainis, et sellel pidi mingi uus ja natuke värskema maitsega versioon väljas olema, hangin selle prooviks.

Muidu oli väga edukas käik arsti ja tehniku juurde. Sain uue tehniku ja tema ees ma ei pidanudki 40 minutit järjest hirmu tundma :D Mu eelmine tehnik oli selline natuke.. käredam, ta ikka noomis mind korralikult. Uus viskab kildu ja toob ka mu hammaste või suuhügieeni häid külgi välja pidevalt. Eelmine pobises kõigepealt pool tundi rahulolematult ja alles lõpus mainis, et ah, täitsa hea näeb välja tegelikult.

Rääkige te ka oma käikudest kikutohtri juurde. Kui tihti? Kas puhastuses ka? Naljakaid-kummalisi olukordasid? Teeb keegi veel õliga loksutamist?

Mul näiteks oli veel see, et mu tehnikul tundus tõesti esimene tööpäev olevat, ta ei tundnud end seal ruumis veel väga koduselt. Vahepeal pidi väljas küsimas käima, et nt kuidas ta poleerija pöörlemiskiirust muuta saab. Ja kui töö tehtud sai, siis ta lükkas oma instrumentilaua eest ära ja ootas et ma toolist välja tuleks. Aga ta oli laua täpselt nii lükanud, et need kõikvõimalukud juhtmed-voolikud olid mul jalgade peal ja mina nii küll püsti tulla ei julgenud :D Aga see oli nii armas, saime mõlemad alati natuke naerda selliste olukordade üle. Selle tehniku juurde läheks viiks oma hambad puhastusse kas või iga kolme kuu tagant.

 

Lugu sellest, kuidas plaanid vahepeal (õnneks) uppi lähevad

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama päris algusest. Küll jõuan kunagi ka pealkirjas mainitu juurde.

Jah, mul on küll käsil üks töine suvi, aga see suvi on sellegipoolest nii tore olnud! Palju-palju kontserte ja ettevõtmisi. Justin Timberlake’i kontsert üle-eelmisel pühapäeval on kindlalt mu lemmikkontsertide top3 sees, eelmisel teisipäeval toimunud Die Antwoordi kontsert samuti.

Kuna Die Antwoordile läksin otse töölt, siis olin väikese käekoti targu kaasa võtnud tööle. Haarasin võtmed, tähesamad kaardid ja päikeseprillid kaasa, ülejäänud kraami jätsin tööle luku taha. Nagu ikka kui mul õhtul mingi üritus on, kuhu suurte kottidega minna ei tohi. Rongis teel kontserile läks mul aga peas pirnike põlema – ma lendan ju järgmisel päeval Eestisse. Mu seljakott oli tööl, mu arvuti oli tööl, mu rahakott (miinus transpordikaart, ID-kaart ja pangakaart) oli tööl, mu üks väga vajalik kleit oli tööl. No kuidas ma sellise pisiasja ära unustada sain.

Kui mul osadel tuttavatel on oma töökohal laborile 24/7 juurdepääs, siis mul mitte. Alates kella kuuest õhtul on välisuks kinni, välja saab igaüks aga sisse enam mitte. Kuna mul välisukse võtit naljalt vaja pole siis ma pole seda omale hankinud ka. Ehk siis pärast kontserti töölt läbi hüpata poleks ma saanud.

Teine variant oleks olnud minna kolmapäeva hommikul. Lend oli mul alles pärastlõunal, et oleks jõudnud küll. Siis aga hakkasin ette kujutama töökaaslaste nägusid, kui ma oma esimesel puhkusepäeval tööle ilmunud oleksin. “Höhöhö, unustasid äratuskella välja lülitada või” ja nii. Või läheks Eestisse üldse ilma arvuti ja selle kleidita ning võtaks mõne muu seljakoti… Eih, see ei lähe kohe mitte.

Mis tähendab, et ma ärkasin oma esimesel vabal päeval kell 6.15 üles (isegi veidi varem kui tavaliselt tööpäeval) ja läksin tööle. Võimalikult vara, et ma nii palju töökaaslasi ei kohtaks, et vähem piinlik ja nii. Käik läks edukalt, andsin nii vara tööl olevatele kolleegidele eelnevalt oma tulekust teada ja nad väga palju ei naernudki mu üle. Sain oma asjad ja tulin tulema.

img_20180816_202856img_20180816_201353

Reis Eestisse pidi tulema selline mõnus rahulik reisike ilma suurema ringireisimise ja stressita. Palju niisama lebotamist ja mitte väga palju kohtumisi. Kuidagi läks aga nii, et mul oli neli ja pool päeva tihedat programmi ja jumal tänatud! Nägin inimesi, keda pole ikka ammu-ammu näinud ja see oli nii vahva. Kohtumised toimusid pooleldi spontaanselt ka, ma ei pidanud range graafiku alusel oma tegemisi sättima. Ainuke miinus oli, et kõht oli 24/7 täis, sest tuli muudkui kohvikust kohvikusse ja restoranist restorani käia, aga ma tegelikult väga ei kurda selle üle. Proovin meenutada, et kus ma kõik käisin Tartus: Gustav, Werner, Trikster Tihane, Kolm Tilli, Väike Kuuba, Werner, Säde, Umb Roht, Gustav, Pirogov… kindlasti mõni kohake veel. Pole paha vähem kui kolme päeva kohta. Proovime iga kord Eestis käies ja mingi uue asutuse ära proovida, kas siis kohviku või hotelli või baari. Seekordsed uued tulijad olid Kolm Tilli ja hotell Pallas. Ja La Muu jäätisekohvik ka tegelikult. Aga raske on juba uusi elamusi plaani võtta kui vanu lemmikuid juba nii palju on. Metrosse ma seekord näiteks ei jõudnudki ja tõesti vaid sel põhjusel, et kõht oli kogu aeg täis. Nuuks.

img_20180817_161309img_20180817_155900

Laupäeval tulime Tallinna ära, ööbisime Hiltonis. Mul oli laupäeval olemine natuke nadi, ilm oli ka vihmane ja sellepärast tegime me midagi, mida me naljalt kunagi teinud pole – tšillisime õhtu otsa hotellis. Kui me lounge’i poleks saanud, poleks me seda teinud, aga lounge’i olemasolu tegi selle võimalikuks. Mina olin peaasjalikult voodis ja vaatasin telekat, J jõi lounge’is veini ja käis ujumas. Õhtul vaatasime koos “Viimset reliikviat” ka veel. Vahel on mõnus lihtsalt mitte midagi teha ja eriti tore on mitte midagi teha kahekesi koos.

img_20180819_101555

img_20180819_134616img_20180819_141704

Pühapäeval veel viimane kohtumine, natuke vanalinnas jalutamist ja oligi aeg lennujaama minna meil, et mina koju ja J Rootsi saaks.

img_20180819_144125

Good idea, didn’t work. J-i lend oli minu omast umbes poolteist tundi varem. Saatsin siis J-i ilusasti väravasse ära ja lehvitasin talle järele, kui ta trepist alla ja lennukisse viiva bussi peale läks. Ainult et veerand tundi hiljem oli J terminalis tagasi ja valjuhääldist öeldi, et hetkel on kõik lennud edasi lükatud. Ooookei. Mingi radaritõrge.

Flightradar 24 lahti ja sealt vaatas meile vastu selline pilt:

WhatsApp Image 2018-08-19 at 17.25.06.jpeg

Ehk siis jah, ikka mingi tõsisem kamm. Kusjuures selle kohta ei ole ma kuskilt mitte mingit infot leidnud. Samal päeval pasundati pigem sellest, kuidas üks Nordica piloot arvas olevat tundnud suitsulõhna lennukis (mis ta vist ikka ette kujutas), aga et üle tunni aja ükski lennuk ei stardi (ega Eestimaa kohal lenda), see polnud justkui midagi.

Mul oli põhjust närvis olla ka, sest ma pidin Berliini lendama ümberistumisega ja aega ümberistumiseks oleks mul Vilniuses olnud vist mingi 40 minutit. Seega iga lisaminut hilinemist kõrgendas riske. Aga teate, ma olen väga rahulikuks lendajaks muutunud. Elu J-iga on mulle lendamise kohta nii palju õpetanud, et ma kohe kindlasti ei tunne end peata kanana, ma olen lennureisija õigustega päris hästi kursis. Või isegi kui korraks tunnen seda peata kana tunnet, siis J teab alati, mida ühes või teises olukorras teha. Nii oli ka pühapäeval. Esialgu lihtsalt jälgisime olukorda, aga kui pool tundi enne mu lennu oletatavat väljumist see lennuk ikka veel Riiast Tallinna startinud olnud, siis oli küll kindel et Berliini ma samal õhtul ei jõua. Vahepeal hakkasid lennukid jälle tasapisi lendama ja ma sain J-ile uuesti aidaa öelda, ise aga lahkusin sellest lennujaama turvaalast ja otsisin üle õige leti, kuhu pöörduda. Lennufirmadel pole Tallinnas ju igaühel oma letti, seal on kaks ettevõtet, kellel on lennufirmad ära jaotatud. Vist Estair ja Tallinn Airport GH, minul oli sinna teise vaja minna. Kartsin pikka järjekorda, aga seda polnudki ja ma sai kohe jutule.

Kodutöö oli mul ju tehtud, ma tahtsin et nad mu järgmisel päeval Riia kaudu Berliini saadaksid. Sest ma oleks saanud Vilniusesse lennata veel, aga Vilniusest Berliini oleks järgmine (otse)ühendus olnud alles esmaspäeva pärastlõunal. Nii kaua ei mallanud ma oodata. Riia kaudu lendamine oleks tähendanud ülivarst starti (TLL-RIX väljumisajaga 5.55), aga ma oleks ka üheksa läbi natuke tööl olnud juba.

Rääkisingi töötajale oma loo ära. Ta küsis mu nime ning tegi telefonikõne, et mind Vilniuse lennult maha võtta. Mitu minutit sain seal vaikuses seista ja varsti ulatatigi mulle paber, kus uues broneerigud peal. Tädi jättis juba minuga hüvasti vist kui ma teda katkestasin ja palusin, et ta mulle hotelli ka organiseeriks.

“Oota et te nagu ei ole Tallinnast vä?”

Ma tean, see kõlab nii uskumatult, aga kõik inimesed tõepoolest ei ole Tallinnast. Jah, ma oleksin saanud mõne tuttava juurde diivanile, aga milleks see kui mul on õigus hotellile olemas. Töötaja siis ohkas korraks ja ütles, et võtku ma istet, hotelli organiseerimine võtab natuke aega. Istusin ja ootasin siis. Kaua aega ei läinud, äkki 10-15 minutit, ja juba tuli üks teine lennujaama töötaja ja ulatas mulle broneeringu hotelli. Ja takkapihta sain kaks taksokaarti ka veel. No mis nii elul viga. Lootsin Ülemistesse saada, aga kahjuks sain ühe teise hotelli ja tunduvalt kaugemal.

img_20180819_192346__014465891511045304982.jpg

Selleks hetkeks oli kell umbes pool kaheksa äkki või kaheksa. Sõitsin taksoga hotelli, viskasin asjad tuppa ja sõitsin bussiga lauluväljakule peost osa saama. Ühislaulmisest ma küll väga palju osa ei saanud, aga terve ülejäänud peo olin küll seal kaasa lõõritamas. Seega tõesti polnud põhjust kurb olla, et õigel ajal koju ei saanud.

img_20180819_215525

Pidu ise oli… natuke meh. 15 eurot pileti eest oli ikka väikestiivi röövimine (jajah, ülekanded-schmülekanded ja nii, aga ikkkkagi). Mulle väga meeldis peo teise osa ülesehitus, et artistid tulid paariks kuni mõneks lauluks lavale, tegid oma tuntumad hitid ja siis tegid ruumi järgmistele. Konveierlint, aga seda oma kõige paremas tähenduses. Laulude valik oli ikka päris hea- mitte ainult kultuurne muusika vaid tõesti see, mida rahvas tegelikult kuulab või kunagi kuulas. Mina laulsin küll julgelt kahte kolmandikku neist püstijalu ja kõvasti kaasa (ja me ei olnud just kohe laulukaare ees vaid suhteliselt lauluväljaku keskel). Taukari ajal läksin ära, jalutama :D Aga – rahvas vajus nii ruttu ära. Kui ma peole tulin, ka siis polnud lauluväljak just ülemäära täis, aga õhtu lõpuks olid järgmised inimesed meist alles paarikümne meetri kaugusel. Ja kui mõni artist õhutas publikut refrääni laulma tema eest, siis no ikka üsna nadi oli. Aga ka ühislaulmise ajal, ega minu lähedal väga ei lauldud. Heal juhul maigutati suud kaasa, halvemal juhul lobiseti. Ehk siis sellist üheskoos laulmise fiilingut seal küll väga ei olnud, selleks oleks pidanud ikka väga-väga ette minema. Rohkem oli muru peal mingi kogupere piknik koos taustamuusikaga. Õnneks mul oli sõbranna kaasas, kellega sai ikka kõvasti (ja natuke valesti) kuiarmastadSIIIIIIIISARMASTAAA karju lauldud. Et meie andsime küll endast kõik.

img_20180819_2153315511782646544523227.jpg

Aga võib-olla oligi esmajoones peo ülesanne pakkuda kodus laulmise võimalust, et kutsud sõbrad kokku, katad laua hea ja paremaga ja siis laulad neid laule, sõnad all jooksmas. Kui seda võimalust poleks olnud, oleks lauluväljak kindlasti rohkem täis olnud. Samas paljudele oli vaid niimoodi võimalus kuidagigi peost osa võtta, teleriekraani vahendusel. Et jah, mõtlemiskoht korraldajatele, kuidas taolist üritust järgmine kord paremini korraldada. Öölaulupidu 2008. aastal oli igatahes kordades võimsam. Ja kindlasti ei pidanud ma seal omale 250 krooni eest piletit ostma. Ma isegi ei mäleta, kas pilet oli või oli, aga kui ka oli siis väga sümboolse hinna eest. Kuigi praegu meenub, et ka seal oli korraldus kohati natuke küsitav, vaheldumisi olid isamaalised jm tuntud laulud (mida kõik kaasa laulsid) ja mingid vaiksemad, mida keegi ei teadnud. Ehk siis vaheldumisi muudkui, kord tõusid püsti, üürgasid laulda ja vehkisid lipukesega, siis istusid jälle maha ja vaatasid kaaslastele küsiva näoga otsa, et mäs asi see nüüd sealt küll kostub.

Pärast viimast laulu oli väljak igatahes juba väga tühi:

img_20180820_005557

Kella kaheks öösel sain igatahes hotelli (üritus kestis veidi kauem kui teleülekanne) ja veidi pärast nelja pidin ärkama. Aga olin ka veerand kümme tööl juba. Tööpäev oli üsna sürr, ma olin endiselt natuke külmetunud, suuresti magamata ja siis sinna juurde veel see segadus, et mismõttes ma ärkasin Tallinnas ja olen nüüd juba Berliinis tööl. Sellegipoolest olin väga õnnelik, et asjad just niimoodi kulgenud olid.

Adjöö

Eelviimane päev Eestis ja ma hakkan tõbiseks jääma, kurk on valus mis valus ja kerge palavikualge on ka olemas. Vähemalt juhtus see hetkel, mil ma saan lihtsalt oma 10. korruse toas asuvas voodis lebotada ja telekast “Härra Lapsti lasteteatrit” vaadata. Nii on haige olla täitsa mõnuski.

Koduriided

Ma tavaliselt ei viitsi neil blogisid vallutanud teemadel üldse kaasa rääkida, aga see teema puudutas mind väga. Ehk siis – koduriided, yay või nay?

Olen vaid paari blogi kommentaariumile kiire pilgu peale visanud ja ma pean ütlema, et sealne seis vapustas mind. Ma tõesti ei aimanud, et nii paljud inimesed vahetavad koju jõudes riided ära, koduriiete vastu, igatahes mõlemas kommentaariumis oli neid riietevahetajaid tunduvalt enam. Sesmõttes et ma olen ka kunagi koduriideinimene olnud (küll sunnitult), aga ma päris ausalt mõtlesin, et need ajad on tänu eestlaste paranenud majanduslikule olukorrale möödanikku vajunud või vähemalt vajumas.

Minu lugu koduriietega seoses on järgmine:

Mina kasvasin üles maal ja ma ei mõtle maal nagu “Tartu on maakoht” vaid ikka päris maal. Ja meil olid riided rangelt jaotatud kodu- ja muudeks riieteks, millega kõlbas siis koolis ja linnas käia. Kui olin juba tund aega koolist kodus olnud ja ilusad kooliriided olid veel seljas, sain kohe märkuse. Aga tõesti, siis olid ajad teised, sest raha oli vähe ja uusi riideid ma väga tihti ei saanud, loomulikud olid need vähesed uued mõeldud vaid avalikesse kohtadesse. Kodus panin ringi riietega, milles kooli ilmumisel oleksin saanud aasta naerualuseks. Nad polnud augulised või võililleplekised, aga lihtsalt kohutavalt vanamoodsad. Enamjaolt vist kaltsukatest saadud. Nt mu ühe vanaema kodukülas käis vist iga nädal või iga mõne nädala tagant kaltsukaauto. Raha ei küsitud mitte tüki ega kilode eest vaid selle järgi, mitu kilekotti asju sa kaasa võtad. No põhimõtteliselt olematute hindadega kraam. Vanaema siis võttis iga kord tervele suguvõsale midagi ja kui me teda külastasime, saime endale meelepärased esemed välja valida, muudkui sobrasime ta kottides ja lahkusime suure saagiga.  Vahel leidus ka mänguasju ja käekotte… see oli ilus aeg tegelikult ja mul oli palju riideid. Tähendab, palju koduriideid. Ma arvan et mul isegi ei lubatud nende kaltsukariietega koolis käia, selleks pidid nad ikka väga neutraalsed välja nägema, et poleks nende kaltsustaatus silma torkamas. Endast tuli ju ikka jätta võimalikult hea ja rahakas mulje. Koduseinte vahel olin ma aga juba toona korralik hipster valmis.

Sellegipoolest segas mind see, et ma oma ilusate riietega ainult koolis või linnas käia sain. Oli ikka suur vahe sees, kuidas ma tundsin end Kaubamajast ostetud uues pluusis ja kuidas mingis kaltsukasärgis. Aga linnast või koolist koju tulles tuli see Kaubamaja pluus jälle ilusasti seljast ära võtta.

Kui gümnaasiumisse läksin, ei saanud keegi enam minu kallal võtta, kui koduriided kohe esimese asjana selga ei saanud koju jõudes. Ja ma hakkasin seda ka koheselt ära kasutama. Emale ilmselgelt ei öelnud ja kohe kindlasti oli põnev niimoodi reegleid rikkuda.

Ehk siis jah, viimased 13 aastat olen mina olnud see, kes ei vaheta koju jõudes reeglina riideid ära.

See postitus pole mõeldud näitamaks, et minu viis on õige ja teie oma vale. Pigem leian, et see on nii huvitav teema ja põnev on lugeda teiste arvamust, et miks on või ei ole neil õhtuti kodus seljas koduriided.

Minu puhul päris must-valge kõik muidugi ei ole. Mul on kindlasti paar riideeset, millega ma just liha praadima ei läheks (mitte et ma üldse liha praeks kunagi, aga see selleks). Ja kindlasti on mul olemas riideesemed, millega ma kodust tavaliselt ei välju. Neid kannan niisama äkki nädalavahetusel kodustel päevadel, aga kohe kindlasti ei ole ma see, kes koju tulles esimese asjana tööriided seljast heidaks ja midagi mugavamat/vanemat selga paneks. Kui ma oleks kontoritööl, siis oleks ka lugu teine. Või palavatel suvepäevadel lähen ma kodus esimese asjana jaheda duši alla ja siis ei pane ma muidugi samu asju omale selga tagasi. Samuti pole mul harjumuseks kanda kodus lohvakaid t-särke, lühikesi pükse, maikasid… pesuväele või alasti ma end ka ei võta, rinnahoidjast põgeneda ka pole vaja. Pole harjunud, minu mugav koduriietus võib olla nii teksad kui lühike kleit. Tihti kannan koduski kleidi all sukapükse, mille peale nii mõnigi silmi pööritanud on. Kui mugavalt end kodus tunda tahetakse ja mis on kellegi jaoks mugav, see ongi see küsimus. Ja sellele on mustmiljon vastust.

Milline on teie suhe koduriietega?

 

Minu Island (1)

Minu Islandile minekust saab aasta. 18. augustil 2017 algas see teekond.

Oma sealsest elust siin ma aga lähemalt kirjutanud ei olegi. Peamiselt lasin siin emotsioone välja ja eelkõige tööga seoses, aga kõik see muu – kus ja kuidas ma elasin, mis seal ka tegin, kuidas eluke kulges, kuidas see Island üldse ka oli – kõik see jäi millegipärast mainimata. Tulin ma tegelikult ju ikka päris võõrale maale – polnud kunagi seal käinud, ühtegi tuttavat ka ees polnud, seetõttu suutis Island mind ikka ka korralikult üllatada.

Kuna ma praegu nostalgialainel olen ja järgmise suurema reisini on veel natuke aega, üritan ma seda tühimikku siin natuke täita. Alustan natuke üldisema postitusega, mis võib huvitada äkki neid, kel ise ka kunagi plaan Islandile minna on.

dsc_8764

Island ja islandlased
Islandil on üsna mõttetu küsida islandi tuttavate käest, et noh, kust sa pärit oled. Kui kohtumine Reykajvíkis aset leiab, on vestluspartner ikka väga suure tõenäosusega kas Reykjavíkist või lähiümbrusest pärit. Reykjavík pole nagu Tartu, et teiselpool linnapiiri on mets ja aas (või ka juba linnapiiri sees), Reykjavíkil on ka oma n-ö eeslinnad. Kokku on kogu see asustus seal ikka üsna laia maa peale ära mahutatud, mis tähendab, et liikumine võtab seal aega. Ja Reykjavík on üks kohutavalt autone linn, seda ei tahaks elanike arvule otsa vaadates üldse uskudagi, aga nii see on. Pidin pikali kukkuma, esimestel päevadel seal tänavat nägin, kus ühes ühes sõidusuunas viis rada oli (teist suunda ei näinud lugeda, asus liiga kaugel. Lademetes aasristmikke ja viadukte ja muidugi autosid-autosid-autosid. Muidugi, auto on Islandil küllaltki hädalavajlik – Reykjavíkis saab veel bussitsi liigeldud, aga üldiselt on ühistransport seal ikka väga tagasihoidlik. Isegi Reykjavíki läheduses olevaid vaatamisväärsusi ei saa vaatama minna, kui autoga pole või kui kallist tuuri ei broneeri.

Islandil on praegu suur turismibuum ja kuna neid islandlasi just eriti palju ei ole, siis on täiesti tavaline vaatepilt, et sa oled restoranis ja seal pole ühtegi kohalikku (k.a personal). Sa kõnnid petänanaval ja sa oled ümbritsetud vaid turistidest. Sa kõnnid mere ääres ja mitte ükski inimene seal ei mõika islandi keelt. Tavaline, sest nagu öeldud, islandlased eelistavad autosid, nad väga ei kõnni. Ja suurtest turismilõksudest käiakse kaarega mööda, mis on ka arusaadav.

Oma kolme kuuga islandil ei leidnud ma põhimõtteliselt mitte ühtegi islandlasest tuttavat. Olid mõned teretuttavad tööl, aga sellega asi piirdus. Sest ka ülikoolis oli meil hästi palju välismaalasi ja minu töögrupp ainult välismaalastest koosneski. Ja kuna välismaalasi on Islandil nagu nagu kive, siis ei hüppa keegi vaimustunult sulle ligi ka ega hakka pärima, kes sa oled ja kust sa tuled. See on näiteks suur erinevus Fääridega, seal on turiste veel päris vähe ja meiega tuldi päris palju rääkima.

Islandil ringiliikumise üks eripärasid, nagu ma juba mainisin, on autokesksus. Teine eripära on Islandi geograafia. Põhimõtteliselt saab Islandil ainult ringiratast sõita. Islandi keskosa on mägismaa, täis vulkaane ja niisama mägesid, suuresti läbimatu maa. Islandi tähtsaim tee on ringtee, 1300 kilomeetri pikkune tee, mis teeb – üllatus-üllatus – Islandile ringi peale. Lääne-Islandil on veel paar kohta, kuhu saab ka minna ja mis ringteelt natuke kõrvale jäävad, aga muidu on Islandi asustus suuresti ringtee ääres. See tähendab jälle, et kui tahta seda saart natukenegi näha, tuleb pidevalt ringi liikuda – ei saa nädalaks ajaks ühte kohta jääda ja sealt näiteks iga päev väljasõite teha – hiljemalt kolmandal päeval on kõik lähedalasuv juba nähtud. Sest sa saad sõita vaid paremale või vasakule. Üldiselt lähevadki turistid sinna ja teevad ära terve ringtee, selle saab tehtud nii umbes nädalaga. 1300 kilomeetrit ja nädal, mis see siis ka on, mõtlete äkki. Jah, sõidu saaks ka kiiremini tehtud, aga kui vähegi tahta midagi näha, soovitan arvestada vähemalt nädalaga. Pluss veel paar päeva juurde Lääne-Islandi ja Reykavíki jaoks.

Elu turistina on seal üsna lihtsaks tehtud. Kui ringtee läbi teha, ei pea endale ilmtingimata kalleid ööbimismajasid otsima, saab rentida ka nn campervani, kus saab ka sees magada, süüa teha ja mida kõik veel. Hoiatus: autod näevad väga silmatorkavad välja. Telkimisplatse on lademetes ja tihtipeale on nad varustatud ja kraanikausside, (korralike) vetsude ja isegu duššidega. Umbes iga viimane kui inimene räägib seal inglise keelt, enda arusaadavaks tegemine on ülilihtne. Ja kuna kuna kõikidel seal on turistidega juba nii palju tegemist olnud, siis tihti ei peagi sa midagi ütlema, sinu soovi juba eeldatakse.

Konks on selles, et need kämpinguplatsid on avatud vaid suvel. Kui tahta siis sügisel ringi reisida on ainukeseks variandiks kõiksugu hostelid ja külalistemajad ja muud katusealused.

Paljud turistid eiravad seda, kas teadmatusest või meelega, ja panevad telgi üles kuhugile heinamaale. Ja seda ei tohi teha. Maa on pea alati eramaa ja eramaal telkimiseks peab sul olema omanikult luba. Kuna Islandi asustatud paigad on tihti väga lagedad, siis hakkab kohe kaugelt silma ka kui keegi kuhugile võõrale alale ööseks end sisse sättinud on.

Ja campervani või muu autoga pole ka asi lihtsam. Võib ju mõelda, et ah, küll ma lihtsalt leian mingi nurgakese, kuhu parkida ja öö mööda saata. Ei. Neid kohti lihtsalt ei ole. Islandi teed on kitsad, teedevõrgustik on tagasihoidlik. Mingeid mahajäetud ja unustatud kohti väga ei ole, kus sa kedagi oma laagriga ei segaks. Seega – palun ööbige vaid lubatud kohtades.

dsc_8625

Mõned turistid lähevad isegi niikaugele, et avastavad enda jaoks mingi mahajäetud maja ja murravad sisse. Ja siis ööbivad seal ja võtavad suveniire kaasa. Ainult et need ei ole põhimõtteliselt kunagi mahajäetud majad, tihti sekkub asja politsei.

Turistide rohkus on kahjuks Islandile oma jälje jätnud. Kohalikud ei ole võib-olla enam nii heatahtlikud külaliste suhtes ja neist eeldatakse halba käitumist. Islandi külastab ka väga palju väga korralikke turiste, kahjuks hakkavad aga alati need tolgused silma.

dsc_8440

See tähendab, et Islandi vaatamisväärsused hakkavad järjest enam lagunema, gräfiti ja prügiga kattuma. Järjest pannakse kivide-koskede-koobaste-kaljude ette hoiatavaid ja keelavaid silte, köisi, väravaid… Paljud nendest aga ei hooli. Sest inimeste peas on kuvand olemas Islandist kui maast, kus saab segamatult lootuse rüpes olla. Ja oh seda pettumust kui mõne kuulsa kose ees seistes märkad, et no ei saa kuidagi teha seal täiuslikku instapilti, kus uhkes üksinduses kose ees seisad. Ja siis üritavad inimesed loomingulised olla ja käivad keelatud kohtades, et need „õiged“ pildid ja droonikaadrid kätte saada. See on Islandil praegu hästi-hästi-hästi suur probleem. Ja siis tühjendatakse end väga käidavates kohtades (ka number kahte), sõidetakse maastikul (teedelt välja sõitmine on rangelt keelatud) jne. Ma võiks väga pikalt sellel teemal jätkata, aga see ajaks mu väga närvi ja ma praegu lõpetan. Keda see teema lähemalt huvitab, siis FB-s on üks tore leht: Don’t be a bad tourist in Iceland. Seal postitatakse lugusid lollidest ja hoolimatutest turistidest.

Island ei ole Disneyland, kuigi paljudele ta seda tundub. Islandi loodus on kohati nii jõuline (vulkaanid, kosed) kui väga habras (taimestik) ja sellega tuleb osata ümber käia, et väljuks ise elusalt ja et sinust ei jääks loodusesse mingit märki. Islandile ma ei soovita minna mõtteviisiga “ah, mis see väke asi siis ära ei ole”. No et “ah, siis keelusildi taga jalajäljed juba on, järelikult võib sinna ikka minna”. No ei või ikka küll, kurat võtaks! Need sildid on seal põhjusega. Vaadake kas või allolevat graafikut ja tehke siit omad järeldused.

Screenshot 2018-08-17 17.52.14.png

Islandlased niigi hoolivad oma maast pööraselt ja annavad endast kõik, et jätkusuutlikkus püsiks. Aga nii paljude turistide jälgi ei suuda ka nemad enam olematuks teha, seega peab igaüks enda järele vaatama.