Intervjuu järelmõjud

Mu tööintervjuu ei läinud tegelikult halvasti. Jah, mõni mu sõnastus oleks võinud teine olla võib-olla, aga üldiselt jäin ma intervjuuga rahule.

Või seda ma arvasin. Esimest korda elus olen ma mingi tähtsa sündmuse järel palju rohkem närvis kui enne seda sündmust. Isegi mitte ootusärevuses vastuse pärast, vaid ma mängin peas kogu aeg intervjuud läbi ja leian kohti, kus ma midagi natukenegi teisi teha oleksin võinud. Esimene öö pärast intervjuud oli õudne, mul läks uinumisega meeletult kaua. Nii kui silmad kinni panin ja mõtlesin, et olgu, läheb magamiseks, tuli kohe mingi seik silme ette ja no ei läinud ära. Veel hullem oli see, et ma olin päeval piisavalt palju seda eelmises postituses mainitet laulu ka veel kuulnud, see laul oli muidugi ka veel boonusena kummitamas. Üks kahest siis igal ajahetkel, uinumist üritades.

Ka teine öö polnud parem. Isegi lõunauinakud – nii kui silmas sulen, olen tagasi intervjuuruumis. Asi muutus päris naeruväärseks, sest ma lihtsalt ei suutnud seda välja lülitada, olla ilma mõtlemata.

Hetkel on asi juba natuke parem, päevasel ajal ma üleliia intervjuust enam ei mõtle. Tegin omale algusest peale selgeks, et see on mu esimene tööintervjuu, mis läks ainult okeilt, tõenäosus see koht päriselt omale saada on ikka üsna väike, seega harjugu ma selle mõttega juba aegsasti ära. Lisaks teadsin, et saan alles järgmisel nädalal teada, mis mind siis ootab (või ei oota).

Aga võta näpust, täna pärast lõunauinakut (mu elu on hetkel väga igav) leidsin postkastist meili, et töökoht on (põhimõtteliselt) minu!!!!!!!!!

Põhimõtteliselt seetõttu, et mina olen intervjueerijate valik, aga enne minu palkamist peavad nad mu ühele nõukogule esitama ja alles see nõukogu kinnitab otsuse (või lükkab tagasi). Aga J, kes on asjaga kursis, ütleb, et see on ainult paberimäärimine ja tegelikult nad intervjueerijate valikut naljalt tagasi ei lükka. Või nagu J ütles: vähemalt sel korral mitte, sest sa oled naine ja välismaalane. Sellepärast oli e-mail ka natuke teistsugune ja mitte “palju õnne, tulge meile tööle n veebruaril”. Kui ma unise peaga meili avasin, siis pidin ta lausa kaks korda läbi lugema, et asjale pihta saada. Kiri oli, et enne kui nad teistele kandidaatidele eitava vastuse välja saadavad, tahaksid nad teada, et kui mind väljavalituna sellele nõukogule esitataks, kas ma võtaksin töökoha ka vastu. Jah, kurat võtaks, jah!

Mul on töö!!!

Uskumatu ikka. Pole ma üldse ju suurt kandideerinudki. Ja see töökoht, sinna kandideerisin ka ju päev pärast tähtaja möödumist. Aitäh, J, et sa mind seda tegema sundisid! Pean ütlema, et praktika Islandil oli ikka üks väga hea mõte. Ma küll võin mõelda, et ma ei õppinud seal suurt midagi, aga õppisin ikka küll. Ja see õpitu tuli mul (vähemalt sellele töökohale) kandideerides korralikult kasuks. Ja järgmisel talvel, kui ma endale uut kohta otsin, on mul juba veelgi suuremad eelised.

Vaatasin ka enne järele, palju ma täpselt seda palgakest oma kontole saama hakkan. Ikka ulmeline summa minu jaoks, nii palju raha või rohkem on mul ainult korra elus arvel olnud ja see on pärast Islandi kolme kuu stipendiumi saabumist :D

Lähen nüüd tähistamiseks omale uut kleiti ostma.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s