Nädalavahetus UK-s (jälle)

Kuu aja jooksul mul juba teine kord Suurbritannias, ainuke erinevus oli see, et nüüd olin ma paikades, kus sai inimeste jutust tihti lausa esimese korraga aru. Glasgow’s seda naljalt ei juhtu mul.

img_20180706_232155

Hästi vahva minireis oli. Minu jaoks teine kord osaleda lennufriikide kogunemisel, esimene kord oli kahe aasta eest Como järve ääres. Toona oli seltskond üüratu, äkki 30 nägu, ja isegi J ei teadnud kõiki neist. Seekord olime ainult umbes 13 nägu ja isegi mulle olid kõik juba vähemal või rohkemal määral tuttavad näod.

Reede õhtul saime esimestega juba Tegelis kokku ja lendasime koos Londonisse. Noh, Stanstedi lennujaama.Kuna meie seltskond on maias igasugu säästmise ja lendamise-reisimisega seotud kavalate nippide peale, siis see muidugi iseloomustas meie reisi – kui sai kuskil ikka hea nipiga säästa või midagi tasuta, siis haarati kohe võimalusest kinni. Nt ei läinud me lennujaamast hotelli taksoga, sõitsime hoopis parlasse viiva (tasuta) bussiga jupikese ja ülejäänud maa kõndisime, läbi põõsaste ja üle suurte autoteede. Aga vähemalt tasuta onju.

img_20180706_234542

Laupäeval sõitsime siis lõpuks päris Londonisse. Ah, London. Pole ammu käinud seal ja ma olen temast tõesti natuke puudust tundnud. Hästi väsitav linn (Berliin on Londoniga võrreldes üks rahulik külake), aga vahepeal paar päeva seal veeta on ikka väga-väga tore.

Poistel oli plaan  välja mõeldud, mida need paar tundi Londonis teha. Kõigepealt tahtsid nad minna Royal Air Force’i lennukinäitusele, mis oli kohe The Malli kõrval. Mina ja J saime sisse, teised mitte, sest neil olid seljakotid õlut täis :D Nägime ära nt lennuki, millega Lääne-Berliini õhusilla kaudu varustati.

img_20180707_125256

Londonis on mõnes mõttes nii raske käia, sest seal on lihtsalt nii palju näha. Oleksin ma tähelepanelikum olnud ja pidevalt nina Google Mapsis hoidnud, oleksin ma teadnud, et olin nt üsna peaministri residentsi lähedal. St James’s Palace vähemalt sai nähtud, samas selle kõrval olev Clarence House jäi mul täiesti tähele panemata. Kunagi ma lähen Londonisse ja teen suure Harry Potteri ja kuningliku perekonna erireisi :D Vaatan üle kõik paleed ja käin kahekümnes Harry Potteri poes. Seekord sai kõike vaid näpuotsaga, aga asi seegi. Ei olnud ma ju üksi, tuli reisilt lihtsalt võtta mida võtta andis.

img_20180707_120818

Näitusel viie minutiga käidud võtsime suuna Trafalgar Square’i poole. Liikumine Londonis oli tavalisest veelgi keerukam, sest samal ajal toimus Pride. Rongkäik ise jäi mul nägemata, aga sain piisavalt vaadata rongkäigu teekonna ääres seisvaid ja ootavaid inimesi ning üldist melu. Väga äge oli, sajad ja tuhanded ülimalt heatujulised inimesed päikeselise Londoni tänavatel. Vikerkaarevärve oli väga osavalt kasutatud – leidus nii lippe kui lillevanikuid, aga paljudel olid lihsalt vikerkaarevärvilised sokid jalas või hoopis leidus vikerkaari nt juukseehetes. Oleksin tahtnud rongkäiku ka natuke näha, aga meil oli tihe kava ja kuskil mökutamiseks aega ei olnud. Tuli juba võtta suund King’s Crossi jaama poole. Jaa, King’s Cross. Minu sisemine potterhead rõõmustas muidugi nagu segane. Jaamas poisid-mehed halastasid naiste peale ja lubasid meil kolmel Harry Potteri poodi minna. Kohe poe kõrval on ka “platvorm üheksa ja kolmveerand”, kus saab endast lasta pilti teha. Järjekord oli üsna pikk, aga vahet polnud, ma olin lihtsalt rõõmus selle nägemise üle. Poest lahkusin ka paari suveniiriga.

img_20180707_145924img_20180707_145840img_20180707_150931

Kaua mul poes aega polnud, sest poisid kibelesid sööma. Läksime burksiketti Five Guys, mis asus jaamast kiviviske kaugusel. See oli lõpuks koht, kus me me kõik kokku saime, sest tulime seltskonniti väga erinevaid teid mööda Londonisse. Five Guys pole just kõige odavam kett, aga burgerile saab ise lisandid valida ja kohapeal võib süüa kas või kilode kaupa maapähkleid. Parimaks investeeringuks osutus aga kolme-või neljaeurone joogitops, millega siis sai automaadist ise jooke võtmas käia. Võtsime J-iga kahepeale ühe topsi (0,5 liitrit tuntus olevat) ja jõime kahepeale ära kokku kaks liitrit jooke. Oli palav päev ja nautisime ikka heaga neid külmi jooke seal.

img_20180707_143740

Ja siis rongisõit Newcastle’isse. Rongis olime me jagunenud, sest kaks pikakoivalist olid otsustanud mugavuse nimel piletid esimesse klassi broneerida. Ja need olid just need kaks, kellega me väga hästi läbi saame ja kellel ka naine/gf kaasas. J nii pikakoivaline pole, meie olime koos teistega teises klassis. Käisime enne Tescost läbi ja ostsime väga palju joogipoolist. Ma natuke kartsin, et äkki muutub meie seltskond väga lärmakaks ja et äkki tuleb sellest natuke jama, aga ei, kõik jäi piiridesse. Aga joodud õlle- ja siidrikogused olid ikka korralikud. Mina olin classy ja jõin Tesco üheeurost gintonicut.

img_20180707_155852

Rong väga täis õnneks ei olnud, saime oma seltskonnaga ikka üsna omaette istuda, vaid ühte meie neljasesse pinki oli veel üks mees omale broneeringu teinud. Nooremapoolne mees, meiega ei suhelnud. Aga märkasime, et tal on kätele haakristid jm taolised sümbolid tätoveeritud.

Sõit oli umbes kolm tundi, vahepeal käis üks sõber esimesest klassist pööblit tervitamas ja tõi meile paberist klaasialused, et meiegi nende luksusest osa saaksime.

Õhtu Newcastle’is möödus süües, juues ja jalgpalli vaadates. Ma olin meie 13-pelisest seltskonnast täpselt ainuke, kellele jalgpall vägagi korda läks. Mõni teine heitis vahepeal ka pilgu peale, aga ma olin tõesti ainuke, kes mängu vaatas. Ja kui penaltiteks läks, siis tekkisid osadel küll eelistused. Muu baar sinna veel juurde ja ma olin täpselt ainuke, kes Horvaatia poolt oli :D Nagu tõsiselt, juubeldasin ihuüksi.

img_20180707_194935

Aga jah, jalgpalli poolest oli üsna edukas nädalavahetus, st ma nägin üllatavalt palju mänge. Pidin selleks ka natuke vangerdusi tegema, aga see oli tõesti vajalik. Reedel nägin Prantsusmaa mängu teist poolaega, sest ütlesin ühele sõbrannale ära :D Ja teise mängu teist poolaega nägin lennujaamas. Kui pardaleminek hakkas, oli mäng veel käimas. Paarkümmend inimest ei raatsinud end üldse liigutada ja vaatasid mängu edasi, mina liikusin ka teosammul värava poole. Viimased viis minutit jäid siiski nägemata, kuid õnneks midagi väga põrutavat seal ei juhtunud ka. Laupäeval ma Inglismaa mängu ei käinud, aga elasin FIFA äpi kaudu elasin kaasa. Teist mängu nägin see-eest peaaegu täispikkuses. Järgmised kolm mängu jäävad mul aga vahele, heal juhul saan tõesti vaid äpi kaudu tähtsamatel sündmustel silma peal hoida. Alles finaali näen jälle.

Pühapäeva hommikul hakkas juba selskonna lagumemine peale, sest kõik liikusid taaskord erinevaid teid pidi koju. Käisime kahe sõbraga Newcastle’i rannas ja istusime seal natuke. Rannas oli melu laialt, toimus mingi festival ja palju väikseid etteasteid tantsijate-mustkunstnike poolt.

img_20180708_121946img_20180708_121249

Varsti pidimegi juba Londonisse lendama. Londonis saime veel kuuekesi British Airways Firs Class Lounge’is tšillida ja siis lendasmegi juba ära Berliini. Koju sõitsime taksoga, sest J-il oli vaja üheksa tunni pärast juba uuesti samas lennujaamas olla, nii sai ta mõned väärtuslikud minutid kauem magada.

img_20180708_180039

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s